„William Blake’il on kuulus luulerida „the mind-forg’d manacles I hear“ – meid kammitsevad mõtte taotud rauad,“ ütles Vikerkaare peatoimetaja lehe 57. numbrile antud intervjuus („Kuningriigi saladus“, 10.25). Möödunud nädalal jätkasime Blake’ist Märt Väljataga ja Vano Allsaluga Tähenduse teejuhtide 262. vestlusringis. „Blake rõhutab kujutlusvõime tähtsust,“ lisas Väljataga seal. „Tema arvates saavad kõik maailma hädad alguse teatud tardumusest, kujutlusvõime kivistumisest.“
Sõna „kujutlusvõime“ on ette tulnud kahes Tähenduse teejuhtide intervjuu pealkirjas: 16. numbris usutletud Ameerika ökoloogi ja filosoofi David Abramiga („Kujutlusvõime on taju lõiketera“, 1.21) ja sama maa psühholoogi Dean Radiniga („Kuhtunud kujutlusvõime“; TT#35, 10.23). Kesksel kohal on see olnud veel mitmes muus vestluses, sealhulgas tänases lehes intervjueeritud briti psühhoterapeudi Mark Vernoniga, kelle sulest ilmus möödunud aastal raamat „Awake! William Blake and the Power of the Imagination“. Blake on Vernoni sõnul transformatiivne poeet, kelle jaoks on enesestmõistetav, et peale meie on elus ja teadvusel kogu kosmos. „Kõik – mäed, lumi, jõed jne – saab alguse ühtsest algallikast: jumalikust kujutlusvõimest (divine imagination) ja loovusest.“
Nii Väljataga kui ka Vernon rõhutavad, et inglise filosoofias ja kirjanduses tehakse vahet loova kujutluse (imagination) ja fantaasia (fancy) vahel. Kui jõude fantaseerimine on laias laastus viljatu vaimumäng, siis loov kujutlus määrab ära selle, mida me üldse kuuleme, näeme ja kogeme – kujutlusvõime on taju lõiketera. See on nii, sest sarnaselt paljude teiste Tähenduse teejuhtides intervjueeritud mõtlejatega on ka William Blake veendunud, et teadvus ja kujutlusvõime ei ole lukustatud inimese kolpa, vaid on omane kogu universumile, ja on selle määratu mitmekesisuse peapõhjus. „Universumi kujutlusvõime voolab välja jumala kujutlusvõimest, mis on kõige oleva algläte,“ ütleb Vernon tänases intervjuus.
See võib tunduda pseudoteadusliku sonimisena, ometi on sel väga praktilised tagajärjed. „Kujutlusvõime on tähtsam kui teadmine. Teadmine on piiratud. Kujutlusvõime haarab kogu maailma,“ tsiteerib Jaak Kikas füüsikanurgas Albert Einsteini. Einsteini võttis jutuks ka Vernon, kelle sõnul viis lapselik kujutluspilt, kus viimane nägi end valguse kiirusel kihutavas vagunis, ta nüüdisaegset füüsikat vorminud äratundmisele, et miski ei saa liikuda valgusest kiiremini. „See on väga hea näide sellest, et looval kujutlusel on keskne koht mitte ainult kunstis, vaid ka teaduses, kui see vanast paradigmast välja üritab murda.“
„Paradigma“ on „kujutlusvõime“ kõrval teine Tähenduse teejuhtide senises kuuekümnes numbris sageli kordunud sõna. 2020. aasta septembris ilmunud esimese numbri esikaanel oli poola ärkamisaegse kunstniku Jan Matejko maal „Astronoom Kopernik“ ning avanumbri teema oli just nimelt uus paradigma – üldiselt omaksvõetud reaalsusmudel, mida me selle teadvustamatuse tõttu võtame sageli reaalsuse endana. „Ma olen kindel, et kui Blake praegu [Thomas] Kuhni „Teadusrevolutsioonide struktuuri“ loeks, oleks ta sellega väga nõus,“ spekuleerib Vernon tänases intervjuus.
Väljataga võrdles ülal mainitud vestlusringis Blake’i meie enda müstilise luuletaja Jaan Kaplinskiga, kellel kordub samuti motiiv kasvu kammitsevat koorikut seestpoolt toksivast tibust. „Me kõik tunneme, et mõtte sepistatud rauad või vaimu taotud ahelad on hakanud ära kukkuma, aga mis sealt lõpuks välja koorub, ei oska praegu keegi ette aimata. On selline ooteseisund. Minu arvates on kõige tõenäolisem, et jäädaksegi toksima, munakoor ei purune ja mingit uut ilmutust ei tule.“
Olen Väljatagaga nõus: munakoore purunemine oleks tõeline ime. Ent nagu ütleb poola katoliiklik filosoof Leszek Kołakowski: selleks, et imet näha, tuleb sellesse kõigepealt uskuda („Kairos’e keskel“; TT#18, 3.22).
