Trikoloorirevolutsioon (hispaania keeles La Revolución tricolor) oli 1875. aastal Uruguays toimunud vastuhakk Pedro Varela valitsusele.

Sõjaväelise riigipöörde järel ametisse valitud Varela saatis suurema poliitilise puhastustöö raames 24. veebruaril laeval Puig maalt välja rea opositsioonijuhte, kes deporteeriti USA idarannikule Charlestonisse. Nende seas oli ka hilisem Uruguay president Julio Herrera y Obes. Eksiilist naastes asusid nood valmistama ette revolutsiooni. Ületamaks traditsioonilisi parteipiire, võtsid nad kasutusele ajaloolise sini-valge-punase trikoloori, mis oli 1825. aastal Uruguay iseseisvuseni viinud liikumise algatanud nn Kolmekümne kolme idamaalase (Treinta y Tres Orientales) sümbol.

Laiapõhjaline toetus jäi siiski saavutamata, juhtide vahel ei olnud usaldust ning organiseerimises ilmnes tõsiseid puudujääke, mis lõpuks viiski revolutsioonikatse läbikukkumiseni. Üks sõjakomitee liikmetest, Andrés Lamas, lahkus ja võttis vastu rahandusministri koha Varela valitsuses. Sõjaline tegevus algas 1825. aasta oktoobris ning ehkki alguses saavutati mõned võidud valitsusvägede üle, järgnes sellele rida kaotusi ning 20. detsembril purustas sõjaminister Lorenzo Latorre viimased ülestõusnute üksused, mida juhtis Ángel Muniz. Sellega oli Trikoloorirevolutsioon lõplikult läbi.

Revolutsiooni juhtidest mõned nagu Ángel Muniz põgenesid välisriikidesse ning tegutsesid hiljem mitmes revolutsioonilises liikumises nii Uruguays kui ka Brasiilia Río Grande del Suri provintsis.