Priimäe sõnul oli Peeter Simm – nii nagu ka temast kirjutatud elulooraamatu pealkiri ütleb – Eesti filmi partisan. “Mees, kes pidas alati oma ühemehekaevikusõda, relvadeks visuaalne ilumeel ja väga tugev sotsiaalne empaatiavõime,” lausus ta.

Priimägi tõi välja, et Simm tõi juba oma esimes filmis “Ideaalmaastik” (1980) hukkamõistuta sisse metsavendade teema. 1987. aasta filmis “Tants aurukatla ümber” hakkas ta käsitlema küüditamist ja kaks aastat hiljem võttis ta filmis “Inimene, keda polnud” luubi alla nõukogude repressiooni.

Tema sõnul oli Simm ellujääja. “Tulid rasked ajad, 90-ndad, uus riigikord. Ta tuli ikkagi sellest ka nii välja, et ta lõpetas oma karjääri ühe oma elu parima filmiga “Vee peal”,” lausus ta. “Tal oli ka järgmine filmiprojekt töös. Nii palju kui ma sellega tutvuda sain, oli seegi väga paljulubav, aga nüüd seda filmi me nüüd kahjuks ei näe. Aga eks siis proovime au sees hoida neid teisi, mida ta oma elu jooksul tegi.”

Inimesena on Simm Priimäe sõnul heatahtlik, uudishimulik, heas mõttes lapselik ja oskas asjadest vaimustuda. “Seda on tihti ka tema filmides näha, et ta vaimustub sellest, mida ta ekraanil näeb, ja sellest filmimaagiast, mida ta suudab tekitada.”

“Mulle tundus, et ta oli mingis mõttes natukene ka hasartmängija hingega – võttis filmides riske, võib-olla ei olnud tihti lõpuni kindel selles, mis ta teeb, aga usaldas oma vaistu, mis vahel oli õigustatud ja mõnes teisel puhul mitte. Aga selline suhtumine on minu silmis kindlasti austust väärt: see näitab loomingulist või kunstilist lähenemist.”