Pelikan

 See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Pelikan (perekond)

Kirjeldus

Isaslind on 175 cm pikk, kaalub 9–15 kg, nokk on 347–471 mm pikk. Emaslind on 148 cm pikk, kaalub 5,4–9 kg, nokk on 289–400 mm pikk. Tiibade siruulatus on 226–360 cm.[2]

Levik

Pesitsusala ulatub Ida-Euroopast Lääne-Mongooliani, talvitusala Kirde-Aafrikast Põhja-Indiani. Sahara-taguses Aafrikas ning üksikutes kohtades Indias ja Vietnamis elab aasta läbi.[2]

Eestis on pelikan haruldane eksikülaline.[3] Esimest korda märgati Eestis pelikani 1953. aastal Pärnumaal Käomardi lahes.[4]

Eluviis

Elavad järvede, deltade ja laguunide ääres ning soodes. Eelistavad madalikke, kuid neid on nähtud ka 1372 m kõrgusel merepinnast.[2]

Pelikanid on maaspesitsejad. Tavaliselt elavad suurtes kolooniates.[2] Pesade tihedus on 1–1,55 pesa ruutmeetri kohta. Naaberpesade keskpunktide vahe on 77 cm, kitsastes oludes ka ainult 48 cm.[5] Pesa ehitavad tavaliselt pilliroost ja okstest, kuid Aafrikas pesitsevad mõnikord peaaegu paljaste kivide peal.[2]

Kaukasusest põhja pool elavad pelikanid ehitavad pesa aprilli lõpus ja munevad kuni mai kolmanda nädalani. Balkani poolsaarel pesitsejad munevad aprillist juunini. Aafrikas eelistavad kuiva aastaaega.[6]

Kurnas 1–3 muna[2], mis kaaluvad 152–226 g.[7] Poegi hauvad mõlemad vanemad[8] 29–36 päeva. Pojad lahkuvad pesast 65–75 päeva vanuselt.[2]

Toitumine

Pelikanid toituvad kaladest. Euroopas eelistavad karpkala, Hiinas söövad kefaale, Aafrikas kirevahvenlasi. Saagiks langevad kalad kaaluvad tavaliselt 300–600 g. Edela-Aafrikas söövad ka kuldkurk-kormorani mune ja poegi.[2] Londonis St Jamesi pargis elavad pelikanid söövad mõnikord tuvisid.[9]

Nokk on varustatud paunaga, mille maht on 13 liitrit.[viide?] Söögi hankimiseks laseb pelikan veel nokapauna voolata. Pauna sattunud kalad neelab pelikan alla.

Pelikan sööb päevas 900–1200 g kala. Püüavad kala varahommikul ja pärastlõunal, keskpäeval puhkavad. Võivad käia kala püüdmas pesitsuspaigast mitmesaja kilomeetri kaugusel.[5]

Looduslikud vaenlased

Pelikanide mune söövad raipekotkas, must-harksaba, lühisaba-ronk ja pühaiibis. Marabu, kilg-merikotkas ja raipekotkas söövad mõnikord noorlinde, kuid arvatakse, et nende mõju populatsioonile on ebaoluline. Mõnes piirkonnas on noorlindudele ohuks šaakalid, hüäänid ja lõvid. Täiskasvanud pelikane söövad mõnikord krokodillid ja haid.[5]

Viited

  1. ↑ BirdLife International (2020). Pelecanus onocrotalus. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2021.
  2. 1 2 3 4 5 6 7 8 Hoyo, Josep del; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi; Cabot, José, toim-d (1992). Handbook of the birds of the world. Kd 1. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 309. ISBN 978-84-87334-10-8.
  3. ↑ Kumari, Eerik (1984). Eesti lindude välimääraja (neljas trükk). Tallinn: Valgus. Lk 141.
  4. ↑ Aare Mäemets (peatoim) jt (1968). Eesti järved. Tallinn: Valgus, lk 170.
  5. 1 2 3 Johnsgard, Paul A. (1993). Cormorants, darters and pelicans of the world. Smithsonian institution press. Lk 347-351. ISBN 978-1-56098-216-6.
  6. ↑ Nelson, Bryan (2005). Pelicans, cormorants and their relatives: Pelecanidae, Sulidae, Phalacrocoracidae, Anhingidae, Fregatidae, Phaethontidae. Bird families of the world. Oxford ; New York: Oxford University Press. ISBN 978-0-19-857727-0.
  7. ↑ Jones, P. J. (8. september 2024). "Variability of Egg Size and Composition in the Great White Pelican (pelecanus Onocrotalus)". The Auk. 96 (2).
  8. ↑ Brown, L. H.; Urban, Emil K. (1969). "The Breeding Biology of the Great White Pelican Pelecanus Onocrotalus Roseus at Lake Shala, Ethiopia". Ibis (inglise). 111 (2): 199–237. DOI:10.1111/j.1474-919X.1969.tb02527.x. ISSN 1474-919X.
  9. ↑ Clarke, James (30. oktoober 2006). "Pelican's pigeon meal not so rare". BBC.

Välislingid

allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Pelikan