Reformeeritud kristlus

 See artikkel räägib protestantismi laiast harust; kalvinismiks nimetatava pääste- ja armuõpetuse kohta vaata artiklit Kalvinism (soterioloogia)

Reformeeritud kristlus (ka reformeeritud traditsioon, reformeeritud teoloogia, levinud on ka nimetus "kalvinism") on 16. sajandi reformatsioonis kujunenud protestantismi lai haru, mis rõhutab Pühakirja autoriteeti, Jumala suveräänsust ning kiriku õpetuse ja praktika korrastatust. Traditsioon tekkis peamiselt Šveitsis ja Reini-äärsetes keskustes (nt Zürich, Genf ja Strasbourg) ning levis seejärel Euroopas ja üle maailma. Varaste mõjukate teoloogide seas olid Ulrich Zwingli, Johann Calvin, Martin Bucer, Heinrich Bullinger, Peter Martyr Vermigli, Theodor Beza ja John Knox.[1]

Johann Calvin, 16. sajandi portree

Nimetus ja ulatus

Terminit „kalvinism” on kirjanduses kasutatud mitmeti – mõnikord kitsalt Johann Calvini õpetuse või soterioloogilise kokkuvõtte tähenduses, mõnikord aga kogu reformeeritud traditsiooni sünonüümina. Kuna traditsioon on ajalooliselt ja geograafiliselt mitmekesine ega taandu ühe reformija õpetusele, eelistatakse nüüdisajal nimetust reformeeritud kristlus või reformeeritud teoloogia.[2][3]

Suhe katoliikluse ja luterlusega

Reformeeritud kirikud lahknesid Rooma-katoliku kirikust ning erinesid luterlusest mh arusaamas Kristuse kohalolust armulauas (reformeeritud traditsioon rõhutab vaimset/spirituaalset kohalolu ja osadust usu läbi), jumalateenistuse korralduses ja kirikukorralduses.[4]

Ajalooline ülevaade

Reformeeritud kristlus kujunes 16. sajandi reformatsiooni käigus eeskätt Šveitsi ja Reinimaade keskustes. Varaseks keskuseks oli Zürich, kus tegutsesid Ulrich Zwingli ja Heinrich Bullinger, ning Genf, kus kujunes Johann Calvini ja Theodor Beza juhtimisel välja mõjukas kalvinistlik õpetus ja kirikukord. Oluline keskus oli ka Strasbourg, kus tegutsesid Martin Bucer ja Peter Martyr Vermigli. Need keskused kujundasid välja õpetuslikult ja liturgiliselt eristuva „reformeeritud“ haru, mis erines nii luterlusest kui ka Rooma-katoliku kirikust.[5][6]

16.–17. sajandil levis reformeeritud kristlus Šotimaale (John Knox ja presbüterlus), Madalmaadesse, Saksamaale, Prantsusmaale (hugenotid), Inglismaale ja sealt edasi Põhja-Ameerikasse ning Ida-Euroopasse (nt ungarlaste seas). Sel perioodil kujunes välja ka konfessionaalne tuumik, mille moodustasid mitmes piirkonnas vastu võetud usutunnistuskirjad: Belgia usutunnistus (1561), Heidelbergi katekismus (1563), Dordrecht'i kaanonid (1619) ja Westminsteri usutunnistus ning selle suured ja väikesed katekismused (1646–1648). Need tekstid raamistasid reformeeritud teoloogia põhiartiklid ja nende vastanduse nii katoliikluse kui ka teiste protestantlike suundadega.[7][8]

18.–19. sajandil muutus reformeeritud traditsioon globaalseks, levides koos koloniaalimpeeriumide ja väljarändega Ameerikasse, Aafrikasse ja Aasiasse. Kujunesid rahvuslikud reformeeritud ja presbüterlikud kirikud (nt Reformed Church in America Põhja-Ameerikas, Šotimaa ja Ungari reformeeritud kirikud), mille kaudu omandas traditsioon nii rahvuslikke kui ka sotsiaalpoliitilisi jooni.[9][10]

19. sajandi lõpus kujunes Madalmaades Abraham Kuyperi ja Herman Bavincki töö tulemusena välja neokalvinism – reformeeritud teoloogia suund, mis rõhutas Jumala suveräänsust kõigis eluvaldkondades, ühiskonna ja kultuuri „läbistamist“ kristliku maailmavaatega ning loomise ja lunastuse orgaanilist seost. Neokalvinism püüdis vastata modernsuse, sekulariseerumise ja pluralismi väljakutsetele, jäädes samal ajal konfessionaalse kalvinismi raamidesse.[11]

20. ja 21. sajandil on reformeeritud kristlus kujunenud rahvusvaheliselt võrgustunud traditsiooniks, millele annavad tooni üleilmsed katusorganisatsioonid (nt Maailma Reformeeritud Koguduste Ühendus) ning erinevad teoloogilised suunad. Üheks nähtavaks alamvooluks on olnud evangeelne uuskalvinism (inglise keeles New Calvinism või Young, Restless, Reformed), mis on 21. sajandi alguses eriti Põhja-Ameerika evangeelses liikumises uuesti rõhutanud kalvinistlikku armuõpetust, Jumala suveräänsust, õpetuslikku konservatiivsust ja komplementaarset soorollide käsitust.[12][13]

Haridus ja ülikoolid

Reformeeritud traditsiooni üheks iseloomulikuks jooneks on olnud tugev rõhuasetus haridusele ja akadeemilisele teoloogiale. Juba 16. sajandi esimesest poolest alates rajati mitmeid akadeemiaid ja ülikoole, mille eesmärk oli koolitada nii vaimulikke kui ka ilmalikke juhte reformeeritud õpetuse vaimus.

Üheks varaseimaks keskuseks oli Lausanne’i akadeemia (Académie de Lausanne), mille Berni võimud rajasid 1537. aastal ning mida juhtisid reformeeritud õpetajad, nagu Pierre Viret ja Guillaume Farel. Tegemist oli esimese protestantliku ja reformeeritud akadeemiaga prantsuskeelses maailmas.[14][15]

1559. aastal asutati Genfi akadeemia (Schola Genevensis), mida peetakse tänapäevase Genfi ülikooli eelkäijaks. Selle rajajaks ja eestvedajaks oli Johann Calvin, kelle eesmärk oli luua reformeeritud teoloogia ja humanistliku hariduse keskus, kus koolitataks nii vaimulikke kui ka linna magistraate.[16][17]

Madalmaades rajati 1575. aastal Leideni ülikool (Universiteit Leiden), mille asutajaks oli Oranž Willem. Ülikool oli algusest peale mõeldud protestantliku – sh reformeeritud – õpetuse ja humanistliku teaduse kindlusena ning mängis keskset rolli Hollandi Vabariigi vaimuelus.[18][19]

Saksa aladel oli oluliseks keskuseks 1584. aastal rajatud Herborni akadeemia (Academia Nassauensis) Herbornis. Tegemist oli kalvinistliku kõrgkooliga, mis kujunes tuntuks kui lepinguteoloogia (federal theology) ja pansofismi üks olulisi sünnikohti.[20][21] Kuigi akadeemiat ei tunnustatud ametlikult ülikoolina, täitis see funktsionaalselt ülikooli rolli reformeeritud vaimulike ja haritlaste koolitajana.

Reformeeritud traditsioon oli tugev ka Madalmaade 17. sajandi ülikoolides, nagu Groningeni ülikool, Franekeri ülikool ja Harderwijki ülikool, mis köitsid üliõpilasi nii Hollandist kui ka Kesk- ja Ida-Euroopast (sh ungarlasi ja teisi reformeeritud taustaga üliõpilasi).[22][23]

Lisaks neile suurematele keskustele tegutses 16.–17. sajandil Prantsuse reformeeritud kiriku juures terve võrgustik nn reformeeritud akadeemiaid (nt Saumur, Nîmes, Montpellier, Sedan, Die), mille ülesandeks oli koolitada vaimulikke reformeeritud kogudustele ja tagada teoloogilise hariduse ühtlane tase. 1620. aasta rahvussinodil Alès’is kehtestati kõigile neile akadeemiatele ühtsed statuudid, mis nägid ette õppetöö teoloogias, heebrea ja kreeka keeles, filosoofias, retoorikas ja matemaatikas.[24]

Nii kujunes reformeeritud kristlusest üks varauusaegse Euroopa kõige hariduskesksemaid konfessionaalseid traditsioone, mille mõju on nähtav mitme tänapäeval tunnustatud ülikooli tekkeloos ja identiteedis.

Uusaja ning nüüdisaja ülikoolid & seminarid

Uusajal ja 19.–21. sajandil on reformeeritud traditsioon olnud tihedalt seotud nii üldhariduslike ülikoolide kui ka spetsialiseeritud teoloogiliste seminaride rajamisega. Sageli kujunesid need koolid rahvuslike kirikute või kindlate konfessionaalsete perekondade (presbüterlased, kongregatsionalistid, reformeeritud kirikud) intellektuaalseteks keskusteks.

Olulisi näiteid Euroopast ja Põhja-Ameerikast:

  • Vrije Universiteit Amsterdam (VU) rajati 1880. aastal Abraham Kuyperi ja teiste kalvinistide algatusel kui „vaba ülikool”, mis pidi toimima sõltumatult nii riigist kui ka riigikirikust. VU oli algselt selgelt reformeeritud/protestantliku identiteediga ülikool ning oli neokalvinistliku „kristliku teaduse” keskseid projekte; tänapäeval on tegu üldise riiklikult rahastatud uurimisülikooliga, mis säilitab ajaloolise seose reformeeritud traditsiooniga.[25][26][27]
  • Princeton Theological Seminary (1812) rajati presbüterliku kiriku (Presbyterian Church) üldkogu poolt esimese presbüterliku seminarina Ameerika Ühendriikides. 19.–20. sajandi vahetusel kujunes see „Princetoni teoloogia” keskuseks, mis kaitses kalvinistlikku presbüterlust ja mõjutas tugevalt angloameerika reformeeritud ortodoksiat.[29][30]
  • Reformed Theological Seminary (RTS) asutati 1966. aastal Jacksonis (Mississippi) konservatiivse lõunapresbüterluse ringkondade algatusel. Tänapäeval tegutseb RTS mitme kampusega (Jackson, Orlando, Charlotte, Atlanta, Houston, Dallas, Washington D.C., São Paulo ja globaalne õpe) ning teenib eeskätt konservatiivseid presbüterlikke ja reformeeritud kogudusi.[31][32]
  • Aasias on oluline roll näiteks Presbyterian University and Theological Seminaryl (Seoul, Lõuna-Korea), mis kuulub Lõuna-Korea presbüterlaste (reformeeritud traditsiooni) haridussüsteemi ning koolitab vaimulikke ja teolooge presbüterlike kirikute tarbeks.[33]

Lisaks rahvuslikele ülikoolidele ja seminaridele koondab rahvusvaheline Maailma Reformeeritud Koguduste Ühendus (World Communion of Reformed Churches, WCRC) liikmeskirikuid ja nende teoloogilisi õppeasutusi ühistesse programmidesse (nt Global Institute of Theology), mis pakuvad reformeeritud taustaga üliõpilastele ühist teoloogilist õpet eri maailmajagudest.[34]

Usutunnistuskirjad

Reformeeritud kirikud eristuvad teiste protestantlike konfessioonide kõrval oma usutunnistuskirjade kaudu. Olulisemad on:

Õpetus (kokkuvõte)

Reformeeritud teoloogiale on iseloomulik:

  • Pühakirja kõrgeim autoriteet ainsa ilmeksimatu allikana õpetuses;
  • Jumala suveräänsus loomises, ettehoolduses ja lunastuses;
  • Lepinguteoloogia (covenant theology): Piibli ja lunastusajaloo tõlgendamine Jumala ja inimese vaheliste lepingute kaudu (loomisleping, armuleping, lunastusleping);
  • sakramentide (ristimine, armulaud) mõistmine kui Jumala tõotuste nähtavaid vahendid ja pitserid (signa et sigilla promissionis divinae), mille läbi vahendab Jumal armu (media gratiae);
  • kiriku distsipliini ja liturgia korrastatus.[36]

„Viis punkti” (TULIP)

Nn „kalvinismi viis punkti” on soterioloogiline kokkuvõte, mis võtab lühidalt kokku Dordrecht'i sinodi (1618–1619) kaanonites sõnastatud vastuse remonstrantidele (Jacobus Arminiuse järgijatele, nn arminiaanidele). Ingliskeelne akronüüm TULIP on hilisem mnemoonika.[37]

T – total depravity → täielik rikutus.

Kaasaegsed täpsustavad terminid: radical depravity (radikaalne rikutus), pervasive depravity (läbiv rikutus). Vastavad kaanonid III/IV, art 1–3, 11–12.

U – unconditional election → tingimusteta valik.

Mõnikord nimetatakse ka sovereign election (suveräänne valik). Vastab kaanon I, art 7–10.

L – limited atonement → partikulaarne või piiratult määratud lunastus.

Kaasaegne eelistus: definite atonement või particular redemption. Vastab kaanonitele II, art 8–9.

I – irresistible grace → vastupandamatu arm.

Kaasaegne termin: effectual grace või effectual calling (mõjus/efektiivne arm, mõjuv kutsumine). Vastavad kaanonid III/IV, art 10–14.

P – perseverance of the saints → pühade püsivus või kindlaksjäämine.

Kaasaegne variant: preservation of the saints (pühade säilitamine (Jumala poolt)). Vastab kaanonitele V, art 3–7.

Dordrecht'i sinod (1618–1619)

Tuleb märkida, et uurimustes hoiatatakse TULIPi kui hilise mnemoonika ületähtsustamise eest; alusallikaks on kaanonid ise ning laiem konfessionaalne korpus.[38]

Lepinguteoloogia (covenant theology)

Reformeeritud traditsioon tõlgendab Piibli ajalugu lepingute kaudu:

  • Loomisleping (covenant of works, foedus operum): Jumala ja Aadama (kui inimkonna esindaja) vaheline leping, kus elu tõotati täiusliku kuuletumise eest, mistõttu on seda nimetatud ka tegude lepinguks (covenant of works).
  • Armuleping (covenant of grace, foedus gratiae): Jumala leping patuse inimkonnaga Kristuse kaudu, kus inimeste eest on täiuslikult kuulekas olnud Kristus Jeesus ning armust pääsevad need, kellele armu antakse. Armu saanud usaldavad üksnes Jeesust oma päästeks ning sellest usust (kui see on tõeline) tulevad head teod ja kasvav, kuid mitte täiuslik, kuulekus.
  • Lunastusleping (covenant of redemption, pactum salutis): igavikust alates kestev igavene leping Isa, Poja ja Vaimu vahel inimese pääste kavandamiseks ja selle läbi viimiseks.

Lepinguteoloogia kujunes välja 16.–17. sajandi teoloogide (Bullinger, Olevianus, Coccejus, Turretin) töö kaudu ning mõjutas otsustavalt hilisemat protestantlikku dogmaatikat.[39]

Kirikukorraldus

Reformeeritud kogudused kasutavad erinevaid eklesioloogilisi mudeleid; ajalooliselt on domineerinud presbüterlik kord, leidub ka kongregatsionalistlikke vorme ning mõnes traditsioonis episkopaalseid elemente.[40]

Levik ja organisatsioonid

Reformeeritud kirikuperekonna suurim rahvusvaheline katusorgan on Maailma Reformeeritud Koguduste Ühendus (World Communion of Reformed Churches, WCRC). Organisatsiooni liikmeskirikutes on ligikaudu 100 miljonit liiget, üle 230 liikmeskiriku enam kui 105 riigis.[41]

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Ülevaated vt: The Oxford Handbook of Reformed Theology (Oxford University Press, 2020); The Cambridge Companion to Reformed Theology (Cambridge University Press, 2016).
  2. ↑ Oxford Handbook rõhutab reformeeritud teoloogia kui „katoolse, protestantliku uurimistraditsiooni” iseloomu, mille lähteallikaks on Pühakiri: Introduction, Oxford Academic (2020).
  3. ↑ The Cambridge Companion to Reformed Theology annab traditsioonist ajalooliselt ja globaalselt mitmekesise ülevaate (Cambridge University Press, 2016).
  4. ↑ Reformed church, Encyclopaedia Britannica – lühiülevaade reformeeritud kirikutest ja nende kujunemisest reformatsioonis.
  5. ↑ Reformed church, Encyclopaedia Britannica (vaadatud 21. november 2025).
  6. ↑ Paul T. Nimmo, David A. S. Fergusson (toim), The Cambridge Companion to Reformed Theology (Cambridge: Cambridge University Press, 2016).
  7. ↑ Michael Allen, Scott R. Swain (toim), The Oxford Handbook of Reformed Theology (Oxford: Oxford University Press, 2020), eriti osad II–III.
  8. ↑ Reformed and Presbyterian churches, Encyclopaedia Britannica (vaadatud 21. november 2025).
  9. ↑ Reformed Church in America, Encyclopaedia Britannica (vaadatud 21. november 2025).
  10. ↑ David A. S. Fergusson, Reformed Social Theology, käsikiri teoses: Allen & Swain (toim), The Oxford Handbook of Reformed Theology.
  11. ↑ Cory Brock, Gray Sutanto, Neo-Calvinism: A Theological Introduction (Bellingham, WA: Lexham Press, 2022); vt ka ülevaade Foundations ajakirjas: Neo-Calvinism: A Theological Introduction, 2024.
  12. ↑ New Calvinism, Wikipedia (ingliskeelne artikkel, vaadatud 21. november 2025); Collin Hansen, Young, Restless, Reformed: A Journalist’s Journey with the New Calvinists (Wheaton, IL: Crossway, 2008).
  13. ↑ The New Calvinism: 10 Ideas Changing the World Right Now, Time Magazine, 12. märts 2009.
  14. ↑ L’Académie de Lausanne entre Humanisme et Réforme (ca. 1537–1560); vt ka Karine Crousaz, L’Académie de Lausanne entre Humanisme et Réforme (Genève: Droz, 2012); The Reformed academies in the XVIth and XVIIth centuries, Musée protestant (vaadatud 21. november 2025).
  15. ↑ Lausanne – A Reformation City, reformation-cities.eu (vaadatud 21. november 2025).
  16. ↑ History, Université de Genève ametlik koduleht (vaadatud 21. november 2025).
  17. ↑ University of Geneva, Encyclopaedia Britannica (vaadatud 21. november 2025).
  18. ↑ History of Leiden University, universiteitleiden.nl (vaadatud 21. november 2025).
  19. ↑ Leiden University, Encyclopaedia Britannica (vaadatud 21. november 2025).
  20. ↑ Herborn Academy, Post-Reformation Digital Library (vaadatud 21. november 2025).
  21. ↑ Pablo Ava, Federal Theology as Political Theology, Canopy Forum, 29. august 2025 (vaadatud 21. november 2025).
  22. ↑ Universities across Europe in 1650, ülevaade Hollandi ülikoolidest 17. sajandil (vaadatud 21. november 2025).
  23. ↑ István Dániel Sanda, János Novák, Hungarian Students’ Peregrination to Foreign Universities in the Early Modern Period, IRIS – Institute for Research in Social Communication (vaadatud 21. november 2025).
  24. ↑ The Reformed Academies in the XVIth and XVIIth centuries, Musée protestant (vaadatud 21. november 2025).
  25. ↑ History, Vrije Universiteit Amsterdam: ülikool loodi 1880. aastal erainitsiatiivina, keskse rajajana Abraham Kuyper.
  26. ↑ Ab Flipse, ülikooli ajaloo uurija, kirjeldab VU-d kui 1880. aastal Abraham Kuyperi poolt asutatud kalvinistlikku ülikooli, mis 1960. aastatest alates on muutunud pluralistlikuks üldülikooliks.
  27. ↑ Vt ka kirjeldus VU rajamisest protestantliku ülikoolina ja selle kalvinistlikest juurtest: Kuyper's Armory: The First Chair of Economics at the Vrije Universiteit Amsterdam (1904–1948).
  28. ↑ Christian Reformed Church in North America: haridus ja agentuurid – CRCNA toetab Calvin Universityt ja Calvin Theological Seminaryt ning on seotud mitme teise reformeeritud kolledžiga Põhja-Ameerikas.
  29. ↑ Princeton Theological Seminary: ajaloo ülevaade – rajatud 1812. aastal Presbüterliku Kiriku üldkogu otsusega, pikalt presbüterliku kalvinismi juhtiv õppeasutus USA-s.
  30. ↑ Vt lühiülevaade Princetoni kui esimese presbüterliku seminari mõjust: Remembering Old Princeton, Tabletalk Magazine (2019).
  31. ↑ Reformed Theological Seminary: kirjeldus kui mitme kampusega reformeeritud teoloogiline seminar, mis teenib eeskätt konservatiivseid presbüterlikke ja reformeeritud denominatsioone.
  32. ↑ RTS ajaloo lühikokkuvõte: asutatud 1966. aastal Jacksonis, Mississippi osariigis, hiljem laienenud mitme kampuseni USA-s ja Brasiilias.
  33. ↑ Presbyterian University and Theological Seminary: teoloogilise hariduse asutus, mis kuulub Presbüterliku Kiriku peasinodi süsteemi Lõuna-Koreas.
  34. ↑ WCRC ametlikud materjalid: organisatsioon koondab üle 230 reformeeritud, presbüterliku, kongregatsionalistliku ja ühendatud kiriku ning toetab globaalseid teoloogilise hariduse programme (sh Global Institute of Theology).
  35. ↑ Oxford Handbook, pt. "Confessions and Catechisms"; Cambridge Companion, peatükid varasest ja hilisemast konfessionaalsusest.
  36. ↑ Richard A. Muller, Post-Reformation Reformed Dogmatics, vol. 2–4; Oxford Handbook, peatükk covenant theology.
  37. ↑ The Canons of Dort, sissejuhatus ja täistekst (Christian Reformed Church, 2011 versioon).
  38. ↑ Vt nt Muller, Post-Reformation Reformed Dogmatics; Allen & Swain, Oxford Handbook.
  39. ↑ P. T. Nimmo, "Covenant Theology", in The Cambridge Companion to Reformed Theology (2016).
  40. ↑ Britannica: Reformed church – ülevaade konfessionaalsetest perekondadest ja valitsemisviisidest.
  41. ↑ WCRC ametlik leht: Members.
allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Kalvinistid