Nagu ütles Milano Cortina mängude viimasel päeval naiste klassikamaratonis olümpiakulla võitnud rootslanna Ebba Andersson: «Tippspordi mõte ongi selles, et vahel võidad ja vahel kaotad. Sõit käib kogu aeg üles-alla.»

Olukordi, kus asjad klapivad nii hiilgavalt, nagu Norra suusamehel Johannes Hösflot Kläbol, kes võitis sellelt olümpialt kuldmedali kõigil kuuel alal, kus starti läks, kohtab tippspordis haruharva. Kläbo oligi esimene ajaloos, kes sellega hakkama sai.

Tippsport ei ole võrrand, kus kahel pool võrdusmärki olevad pooled on tasakaalus. Ühel pool on olümpiamedalid ja kohad esikümnes, teisel aga sportlaste ambitsioon ja unistused, sest kõik lähevad starti lootes tulemust, mis võimalik siis, kui kõik asjad klapivad.

Umbes nagu Henry Sildarul reedel. Rennisõidu kvalifikatsioonis oli ta teise sõidu eel selg vastu seina olukorras, sest väikegi vääratus tähendanuks finaalikohast ilma jäämist. Kaks nädalat varem pargisõidu kvalifikatsioonis noormehe närv vastu ei pidanud. Ta kukkus ka teises sõidus, võistlus läks lörri ja Sildaru silmi täitsid pisarad.

Sportlase oskused olid reedel täpselt samad, aga tol päeval asjad klappisid ning tasuks olümpiahõbe, mis on Eesti kaasaja olümpiamedalitest selgelt kõige ootamatum, sest polnud ühtegi tulemust, mis viidanuks selle võimalikkusele. Sildaru polnud rennisõidus ju enne reedet mitte ühelgi rahvusvahelisel võistlusel poodiumile tõusnud.

Pühapäeva õhtul lõppevad Milano Cortina taliolümpiamängud pakkusid Eestile väga palju närvikõdi, omajagu pettumusi, kainestava reaalsuskontrolli ja ootamatu medalirõõmu. Täiskomplekti emotsioone, nagu tippspordile kohane.

Eestil on mõistlik juhinduda olümpiat hinnates reeglist, et medalivõidu korral tuleb mängud automaatselt õnnestunuks liigitada ning kui medalit ei tule, tasub ikkagi tulemusi lähemalt uurida. Medalini jõudmine ongi väga eriline saavutus, mille täpset valemit excelisse kirjutada ei saa. Arvestades nappi inimressurssi, pole Eestil võimalik ega mõistlik pidada enamikel spordialadel käigus suuremahulist koondist, vaid pigem on olümpiaspordis teemaks nii-öelda rätsepaülikonnad.

Mudel, kus andeka sportlase ümber ehitatakse paslik taustatiim või leitakse see välismaalt (kahevõistleja Kristjan Ilves harjutab ju koos Norra koondisega), on justkui tükike talupojatarkust. Pole ju mõtet kaasikusse nisu külvata. Küll aga on võimalik midagi mõistlikku ette võtta kaasiku ja nisuga eraldi.

Reaalsuskontrolli, et kui keeruline oli olümpiamedalini jõudmine, pakkusid sel olümpial Ilvese ja iluuisutaja Niina Petrõkina tulemused. Mõlemat sportlast lahutab olümpiamedalist kõigest paar kohta, ent neid astuda on väga keeruline. Tipus on teatavasti alati väga kitsas.

Kui võtta spordialade kaupa, leiab Eesti olümpiakoondisest triumfi (freestyle-suusatamine), vinged õnnestujad (iluuisutamine ja kahevõistlus), kõvad keskmikud (murdmaasuusatamine, suusahüpped), ootustele allajääjad (kurling, mäesuusatamine), läbikukkujad (laskesuusatamine ja kiiruisutamine) ja esimeste kogemuste omandajad (skeleton, lumelauasõit). See on väga normaalne olukord, sest vahel asjad klapivad ja vahel mitte.

Olümpiamängude hakul tõdes Postimees, et «eranditult kõik Eesti olümpiakoondise liikmed on aastaid või aastakümneid tööd rabanud, et selle enda jaoks ülima võistluseni jõuda ning nad väärivad meie jäägitut toetust». Eesti olümpiakoondis esindas Eestit väärikalt ja selle üle tuleb olla uhke. Oleme väike, aga väärikas spordiriik.