Phillip James Edwin Peebles (sündinud 25. aprillil 1935 Winnipegis Manitoba provintsis Kanadas) on Kanada ja Ameerika Ühendriikide astrofüüsik, astronoom ja kosmoloogiateoreetik, kes on emeriitprofessor Princetoni Ülikoolis.[1][2] Teda on alates 1970. aastatest peetud maailma üheks juhtivaks kosmoloogiateoreetikuks.
Füüsikalise kosmoloogia teoreetilise raamistiku arendamise eest sai ta ühe poole 2019. aasta Nobeli füüsikaauhinnast. Ta jagas auhinda Michel Mayori ja Didier Queloz'ga, kes leidsid tema teooriale tuginedes esimese eksoplaneedi.[3][4]
Jim Peeblesit tunnustatakse tema pöördelise panuse eest Universumi struktuuri ja ajaloo mõistmisel. Tema teoreetiline raamistik, mis on välja töötatud alates 1960. aastate keskpaigast, pani aluse kosmoloogilistele kontseptsioonidele, sealhulgas Suure Paugu nukleosünteesi, tumeaine, kosmilise mikrolaine-taustkiirguse ja suuremastaabilise struktuuri moodustumise kohta.[5]
Haridus- ja töökäik
Ta on lõpetanud 1958. aastal Winnipegis Manitoba Ülikooli bakalaureusekraadiga[6] ja kaitsnud 1962. aastal[6] Princetoni Ülikoolis doktoritöö "Observational Tests and Theoretical Problems Relating to the Conjecture That the Strength of the Electromagnetic Interaction May Be Variable" (juhendaja Robert Dicke). Talle anti PhD kraad.
Peebles sai 1972. aastal Princetoni ülikooli täisprofessoriks ja 1984. aastal Robert Dicke järglasena Albert Einsteini loodusteaduste professoriks. Emeriteerus 2000. aastal.[6]
Teadustöö
1965. aastal kuulus Peebles Princetonis Robert Dicke juhitud töörühma, mis oli huvitatud Suure Paugu teooria füüsikalistest tõenditest. Töörühm arvas, et Suur Pauk oli maha jätnud kosmilise mikrolaine-taustkiirguse (CMB). Kuid enne kui Dicke, Peebles ja nende kaastöötajad jõudsid alustada CMB kohta vaatlusi tegemast, võtsid Bell Labsi astronoomid Arno Penzias ja Robert Woodrow Wilson nendega ühendust oma tähelepanekutega selle kohta, mida Peebles ja tema meeskond CMB-ks nimetasid (Penzias ja Wilson võitsid avastuse eest 1978. aasta Nobeli füüsikaauhinna).[7]
Tumeaine uurimine
1973. aastal avaldasid Peebles ja Jeremiah Ostriker artikli "A numerical study of the stability of flattened galaxies: or, can cold galaxies survive?",[8] milles nad ennustasid massiivste halode olemasolu galaktikate ümber (autorid kasutasid tumeaine nimetusena terminit "halo"[9]). See ajendas Eesti kosmolooge kiiremini avaldama oma uurimistöö põhitulemused. Nii ilmuski 1974. aastal Tõravere Observatooriumi teadlaste artikkel ajakirjas Nature mõni kuu enne Ostriker', Peeblesi ja Amos Yaili ühisartiklit ("The size and mass of galaxies, and the mass of the universe"; avaldatud ajakirjas Astrophysical Journal[10]), mille tulemused Jaan Einasto sõnul Eesti artikli omadega peaaegu kokku langesid.[11]
Peebles oli 1982. aastal üks esimesi kosmolooge, kes pidas külma tumeainet selliste struktuuride nagu galaktikaparvede ja galaktikate tekkes ülioluliseks. Enamik Universumi ainest on tumeaine, mis suhtleb muu ainega ainult gravitatsiooni kaudu.[7]
Suhtumine kosmilise inflatsiooni teooriasse
Peebles selgitas 2021. aastal antud intervjuus enda suhtumist inflatsiooniteooriasse. "Tavamõtlemine on see, et kosmiline inflatsioon – kiirendatud paisumise periood – toimus universumi kõige varasematel etappidel. Kuid ma usun, et vajame alternatiivseid teooriaid selle kohta, mida Universum tegi enne paisumist. Minu arvates omistatakse inflatsioonile rohkem kaalu, kui see väärib, sest meil on vähe tõendeid selle kohta, et midagi inflatsioonitaolist juhtus, seega peaksime sellesse suhtuma ettevaatlikult ja pöörama tähelepanu alternatiivsetele piltidele. Üks neist on Paul Steinhardti ekpürootiline universum, mis käsitleb tsüklilist universumit: paisumine, taastumine ja uuesti paisumine, võib-olla lõputult korduv."[12]
Tunnustus
- 1977 – valiti Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia liikmeks
- 1981 – Eddingtoni medal
- 1982 – Dannie Heinemani astrofüüsikaauhind
- 1982 – valiti Londoni Kuningliku Seltsi välisliikmeks
- 1987 – valiti Kanada Kuningliku Seltsi liikmeks
- 1988 – valiti USA RiiklikuTeaduste Akadeemia liikmeks
- 1993 – Henry Norris Russelli auhind
- 1997 – Oskar Kleini medal
- 1998 – Kuningliku Astronoomiaseltsi kuldmedal
- 2000 – Gruberi kosmoloogiaauhind (koos Allan Sandage'iga)
- 2003 – Tomalla auhind
- 2004 – valiti Ameerika Filosoofiaseltsi liikmeks
- 2004 – Shaw' auhind[6]
- 2005 – Crafoordi auhind (koos James Gunni ja Martin Reesiga)[6]
- 2013 – Diraci medal
- 2019 – Nobeli füüsikaauhind
Viited
- ↑ "Princeton University Physics Department". Originaali arhiivikoopia seisuga 11. mai 2011.
- ↑ "Princeton University News". Originaali arhiivikoopia seisuga 13. aprill 2016.
- ↑ "The Nobel Prize in Physics 2019". Nobel Media AB. Vaadatud 8. oktoober 2019.
- ↑ Chang, Kenneth; Specia, Megan (8. oktoober 2019). "Nobel Prize in Physics Awarded for Cosmic Discoveries - The cosmologist James Peebles split the prize with the astrophysicists Michel Mayor and Didier Queloz, for work the Nobel judges said "transformed our ideas about the cosmos."". The New York Times. Vaadatud 8. oktoober 2019.
- ↑ Explore the universe with Nobel Laureate James Peebles. uwlax.edu.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 Phillip James E. Peebles. ias.edu.
- ↑ 7,0 7,1 James Peebles. britannica.com.
- ↑ A Numerical Study of the Stability of Flattened Galaxies: or, can Cold Galaxies Survive?. ui.adsabs.harvard.edu.
- ↑ Jaan Einasto "Tumeda aine lugu". Ilmamaa, 2006. Lk 297.
- ↑ The size and mass of galaxies, and the mass of the universe. adsabs.harvard.edu.
- ↑ Jaan Einasto "Tumeda aine lugu". Ilmamaa, 2006. Lk 291.
- ↑ James Peebles: a life in cosmology. physicsworld.com, 2. juuli 2021.
You must be logged in to post a comment.