Klassikaaslased kirjeldavad Kirjaneni (45) sihikindla, tasakaaluka ja tagasihoidlikuna. „Nagu tõsine maapoiss,“ meenutab üks. Kõik mäletavad tema maavillast rohelist kampsunit, keskel kollane triip, mida ta läbi kolme gümnaasiumiaasta pea kogu aeg kandis.

Kirjanen tuli Lasnamäelt, Laagna gümnaasiumist. Eliitkoolis lihtsatest oludest tulijale algul sõbralikult ei vaadatud. Abituuriumi ajaks oli noormehest saanud üks klassi tuumiku juhtkujusid.

Kirjaneni pinginaabriks sai kohe alguses Anders Anderson. Kümme aastat hiljem olid sõbrad püsti pandud pelletiimpeeriumi. „Paari kuu jooksul said meist pinginaabrid kuni kooli lõpuni ja täna julgen öelda, et kindlasti väga head sõbrad elu lõpuni,“ kommenteerib Anderson.

Raul läks pärast gümnaasiumi lõpetamist Tartu ülikooli õigusteadust õppima. Õpingute kõrvalt jõudis ta töötada tehnikaülikoolis raamatupidamise assistendina, Hommikulehe Tartu korrespondendina ning viimaks ka veel advokaadibüroos Heek, kus ta alustas kaks aastat enne õpingute lõpetamist, 1998. aastal.

Kirjanen võinuks tänasel päeval olla kõva advokaat, nii nagu tema kursusekaaslane Jaanus Tehver või Norman Aas, kuid piinlik juhtum lõpetas selle karjääri varakult. Kirjanen oli 1999. aastaks jõudnud olla aastakese advokatuuri liige, täpsemalt vandeadvokaadi abi, kui Tallinna linnakohtust kirjutati advokatuuri juhatusele kaebus: „Tööasjus hageja esindajaks olnud Raul Kirjanen on asjatundmatu.“

Advokatuuri 2000. aasta aastaraamat kirjutab, et kvalifikatsioonikomisjon hindas Kirjaneni kutsesobivust, testiti tema teadmisi ja oskusi ning leiti, et need ei olnud piisavad.

Miks arvas linnakohus, et Kirjanen on asjatundmatu? „Jään vastuse võlgu. Ma tõesti seda ei mäleta,“ sõnab sellal kvalifikatsioonikomisjoni kuulunud Indrek Teder. Igatahes arvati Kirjanen advokatuurist välja.

Üks uks sulgus ja avanes teine. Täiesti juhuslikult. 1999. aastal esindas ta advokaadina Taani investoreid, kes ostsid ära puidupelletite pioneeri Eestis, ettevõtte Hansa Graanul OÜ. „Esimestel söega töötavatel soojuselektrijaamadel hakati kütust vahetama pelleti vastu ja neil (Taani investoritel – J.T.) tekkis huvi, kas siin oleks võimalik pelletit toota. Proovisin neile leida esialgu pelleti ostmiseks kohta, kuni selleni välja, et 1999. aastal ostsime ära tollase Hansa Graanuli ja nii see alguse sai,“ on Kirjanen öelnud intervjuus Äripäevale.

„Ta tuli meile nõukogu esimeheks,“ meenutab Hansa Graanuli kunagine juhataja Arno Anier. Aeg oli keeruline, kaasomanikud ei lubanud ettevõtte arendamiseks raha kulutada ning Anier ütleb: „Kirjanen päästis hädast välja.“ Noormees oli asjalik ja leidis firmasse vajalikud laenud. „Sai kogemuse ja läks oma asja tegema,“ räägib Anier 2003. aastast, mil Kirjanen asutas koos Andersoniga Graanul Investi. „Võttis minult saadud teadmised kaasa,“ lisab Anier.

Kirjanen pani äri püsti Imaveres ning kohalik saekaater ütles Hansa Graanuliga lepingu üles. „Meile tuli kraam ju Imaverest. Ja ainult saepuru, mitte nagu nüüd, et natuke metsa läheb pelletisse ka. Pidime seda siis Lätist tooma hakkama,“ räägib ­Anier. 2008. aasta majandussurutise ajal läks Hansa Graanul pankrotti. Kirjanen ostis selle ära ning nimetas ümber Helme Graanuliks.

Aastal 2020 pakkus Äripäev Kirjaneni varade suuruseks 357 miljonit eurot.

Graanul Investist on saanud ­Euroopa suurim pelletitootja ja selle müügitulu on aastatega sirgjoones tõusnud poole miljardi euroni. Nädala eest tuli teade: Kirjanen ja Anderson müüvad äri Ameerika hiiglaslikule varahaldusettevõttele Apollo Funds.

„Pole positiivne uudis,“ ütleb keskkonnaminister Tõnis Mölder. „Eelistaks ikka, et Eesti ettevõte oleks eestlaste käes.“ Samas lisab ta, et Eestis pole tõenäoliselt ärimehi, kes suudaks Graanuli ostmisel konkureerida ligi poole triljoni dollari eest varasid omava Apolloga.

„Apollo kuulub vaieldamatult maailma private equity (erakapitali – J.T) esiviisikusse,“ kommenteerib Eesti varahaldusettevõtte EfTEN Capital juht Viljar Arakas. „Mida rohkem suure nimega ettevõtteid Eestisse tuleb, seda parem on.“

„Omanik on oluliselt anonüümsem ja kriitika ei saaks enam isikustatud olla,“ spekuleerib tuleviku üle Siim Kuresoo, Graanul Investi kriitik Eestimaa Looduse Fondist. Poleks enam neid koosolekuid, kus ta Kirjaneniga ühe laua taga istuks. „Metsasektoris on ka häälekamaid ja vihasemaid tegelasi, Kirjanen on ratsionaalne ja rahulik.“

„Minu jaoks on Graanul Investi müümine riskide maandamine – kõiki mune ühes korvis hoida pole mõtet, vahepeal on hea midagi ka rahaks teha,“ kommenteerib Anderson. „Kindlasti on ettevõtte müük, millega oled olnud seotud kaheksateist aastat, emotsionaalselt liigutav, aga eks horisondil on uued väljakutsed ja seiklused.“

Ja ega ka Anderson ja Kirjanen kuhugi kao, nad jätkavad ettevõtte vähemusosanikena.