Wellesi deklaratsioon

Wellesi deklaratsioon (inglise keeles)

Wellesi deklaratsioon oli Ameerika Ühendriikide välisministri kohusetäitja Sumner Wellesi poolt 23. juulil 1940 avaldatud dokument, milles USA valitsus mõistis hukka juunis 1940 alanud Nõukogude okupatsiooni Eestis, Lätis ja Leedus ning millest lähtudes USA ei tunnistanud kunagi kolme Balti riigi annekteerimist Nõukogude Liitu, sest see oli toimunud jõuga ning neis riikides elavate rahvaste tahte vastaselt.[1][2] Tegemist oli Stimsoni doktriini rakendamisega Balti küsimuses.[3] Deklaratsioon väljendas president Franklin D. Roosevelti ja tema administratsiooni suhtumist territoriaalsesse ekspansiooni.[4]

Wellesi deklaratsiooni koostas peamiselt diplomaat Loy W. Henderson, konsulteerides samal ajal Wellesi ja president Rooseveltiga. Deklaratsiooni järgi ei tunnistanud Ameerika Ühendriigid Balti riikide okupeerimist kui ebaseaduslikku akti. Ühendriigid ei taganenud sellest 51 okupatsiooniaasta jooksul (ajavahemikus 1940 kuni 1991) mitte kordagi.[5] Deklaratsioon oli paljuski vaid sümboolse tähendusega, kuid võimaldas läände jäänud Balti riikide diplomaatidel jätkata ametlikult oma tegevust ning koduriikide huvide eest seismist.

Eellugu

Esimese maailmasõja lõpus toimunud Vene Impeeriumi lagunemise käigus kuulutasid Eesti, Läti ja Leedu end 1918. aastal iseseisvateks riikideks. 1918. Kõik kolm Balti riiki olid alates 1921. aastast Rahvasteliidu liikmesriigid.[6]

USA tunnustas Balti riike de iure 1922. aasta juuliks. Tunnustus tuli ajal, kui toimus üleminek Woodrow Wilsoni juhitud demokraatide administratsioonilt Warren Hardingu juhitud vabariiklaste administratsioonile.[5] Ehkki ükski Ameerika Ühendriikide administratsioon ei pidanud kolme väikest Balti riiki strateegiliselt olulisteks, hoiti nendega normaalseid diplomaatilisi suhteid.[7]

Esimene maailmasõda oli Ameerika Ühendriikidelt nõudnud rohkem kui 100 000 langenut[8] ja nad ajasid isolatsioonipoliitikat, et vältida edaspidi Euroopa konfliktidesse sattumist.[7] Sellegi poolest kritiseeris välisminister Henry L. Stimson 1932. aastal Jaapanit, kuna viimane oli 1931. aastal tunginud Mandžuuriasse ja pani nii aluse Stimsoni doktriinile, millele Wellesi deklaratsioon toetus.[3]

Sumner Welles

USA välispoliitiline olukord muutus oluliselt, kui 1939. aastal puhkes Euroopas Teine maailmasõda. Vastavalt Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel 23. augustil 1939 sõlmitud pakti salajastes lisaprotokollides sisaldunud kokkulepetele jagasid Adolf Hitler ja Jossif Stalin omavahel ära Poola, Balti riigid ja Soome. Septembris 1939 tungisid Saksamaa ja Nõukogude Liit Poolale kallale. Kuigi USA peamine liitlane eelmises maailmasõjas, Suurbritannia tõmmati samuti uuesti sõtta, siis Roosevelt ei soovinud Ameerika Ühendriike sõtta juhtida.[9] Tema 1937. aastal Itaalia ja Jaapani agressiooni hukka mõistev Karantiinikõne (Quarantine Speech) oli tekitanud vastakaid arvamusi. Wellesil olid selles suhtes vabamad käed. Ta arvestas juba sõja järel tekkivate piirivaidlustega ja planeeris rahvusvahelist Ameerika Ühendriikide juhitavat organisatsiooni, mis neid küsimusi lahendaks. Roosevelt nägi Wellesi jõulisemaid avalikke väljaütlemisi võimalusena avalikku arvamust Ameerika Ühendriikide välispoliitika osas proovile panna.[10]

Nõukogude Liidu ja Saksamaa vaheliste salakokkulepetega olid Soome, Eesti, Läti ja Leedu antud Nõukogude Liidu mõjusfääri. Stalin esitas Balti riikidele sõjalise jõuga ähvardades 1939. aasta lõpus ja 1940. aasta alguses rea ultimaatumeid, mille tulemusel sõlmiti nn baaside lepingud, mis võimaldasid NSV Liidul esmalt rajada ja kasutada Balti riikides sõjaväebaase, seejärel juunis 1940 okupeerida kogu nende territoorium ning seada relvastatud riigipöördega ametisse uued stalinistlikud nukuvalitsused.[7] Samasugust survet avaldati samal ajal ka Soomele, mis viis 1939-1940 Talvesõja puhkemiseni, mille tulemusel Nõukogude Liit vallutas ja annekteeris märtsis 1940 suure osa Ida-Soomest. Kui Nõukogude väed olid juunis 1940 kõigi kolme Balti riigi territooriumi tervikuna okupeerinud, järgnesid nendes kohalike juhtide ja kodanike arreteerimised.[11]

Juuli keskel toimusid "rahvaesinduste" valimised, kus Nõukogude Liidu toetatud jõud said 92,2–99,2% häältest.[12] John Cooper Wiley saatis kogu juuni jooksul Washingtoni Balti riikides toimuvat kajastavaid kodeeritud telegramme ja need avaldasid mõju ka Wellesile.[13] Ameerika Ühendriigid andsid välja valitsuse määruse 8389, mis külmutas Balti riikide varad ja asetas nad ühele pulgale Saksamaa poolt okupeeritud riikidega.[5]

Formuleerimine

Üks deklaratsiooni teksti autoritest, Loy Wesley Henderson

Wellesi deklaratsiooni koostas Loy Henderson, kes konsulteeris samal ajal nii Wellesi kui ka Rooseveltiga. Welles osales hiljem ka Atlandi harta loomisel, mis ütles, et territoriaalsete muudatuste tegemisel tuleb arvestada elanike soovidega.[14] Kuna Cordell Hull oli haige, langesid välisministri ülesanded üha enam talle.[15] Henderson, kes oli Välisministeeriumi Euroopa asjade osakonna juhataja, oli abielus lätlannaga.[16] Ta oli pärast Esimest maailmasõda avanud Ameerika Punase Risti kontori Kaunases ja teeninud Välisministeeriumi Ida-Euroopa osakonnas 18 aastat.[17]

Ajaloolase Eero Medijaineni sõnul oli tollal USA välispoliitikas suur mõjujõud niinimetatud Riia rühmal: noortel diplomaatidel, kes olid karjääri alustanud Riias ning töötanud hiljem Moskvas ja Washingtonis. Nemad mõjutasid Balti küsimuse päevakorras hoidmist ja takistasid sõbraliku suhtumise tekkimist Nõukogude Liitu. President Lennart Meri ütles 13. jaanuaril 2000 Tartus Jüri Uluotsa 110. sünniaastapäeva konverentsil, et oma mõju võis avaldada ka Ladina-Ameerika. Nimelt olid Ladina-Ameerika riigid Vatikani eeskujul, kes oli juba Nõukogude Liidu tegevuse hukka mõistnud, hakanud Balti riikide okupeerimist käsitlema agressioonina. Samuti oli Nõukogude Liit 1940. aastal Natsi-Saksamaaga avalikult liidus.[1]

Welles palus 23. juulil hommikuse vestluse käigus Hendersoni, et viimane koostaks avalduse, mis "väljendaks kaastunnet Balti riikide elanike vastu ja mõistaks hukka Nõukogude Liidu teod."[17][18] Pärast esialgse mustandi läbivaatamist väljendas Welles kindlat arvamust, et see ei ole piisavalt jõuline. Hendersoni juuresolekul helistas ta Rooseveltile ja luges talle mustandi ette. Ka Roosevelt nõustus Wellesiga, et avaldus tuleb sõnastada jõulisemalt. Welles muutis seejärel mitut lauset ja lisas mõned, ilmselt presidendi soovitusel. Hendersoni sõnul "oli president Roosevelt nördinud viisi üle, millega Nõukogude Liit Balti riigid annekteeris ja kiitis isiklikult heaks hukkamõistva avalduse, mille välisministri kohusetäitja Welles selle kohta välja andis",[17] Avaldus tehti avalikuks ja saadeti sama päeva jooksul ka Ameerika saatkonda Moskvas.[17][19]

Deklaratsiooni tekst

Deklaratsioon anti välja 23. juulil 1940 ja see kandis välisministri kohusetäitja Sumner Wellesi allkirja.[20] Tekst:

„ Riukalikud protsessid, mille tulemusena kolme väikese Balti vabariigi – Eesti, Läti ja Leedu – poliitiline iseseisvus ja territoriaalne terviklikkus pidi sihilikult likvideeritama ühe oma võimsa naabri poolt, on mõne viimase päeva jooksul liikunud kiiresti lõpp-punkti suunas.

Päevast, mil nende vabariikide rahvad saavutasid iseseisvuse ja demokraatliku valitsusvormi, on Ameerika Ühendriikide rahvas jälginud nende imetlusväärset edu omariikluse alal sügava huvi ja sümpaatiaga.

Meie valitsuse poliitika on üldtuntud. Ameerika Ühendriikide rahvas on vastu röövtegevusele, olenemata sellest, kas seda viiakse ellu jõudu kasutades või jõuga ähvardades. Samuti on vastu igasugusele sekkumisele ühe ükskõik kui võimsa riigi poolt mis tahes teise, ükskõik kui nõrga suveräänse riigi siseasjadesse. Need põhimõtted moodustavad aluse, millel tuginevad olemasolevad suhted Uue Maailma 21 suveräänse vabariigi vahel.

Ameerika Ühendriigid seisavad ka edaspidi nende põhimõtete eest, sest Ameerika rahvas on veendunud, et kui riikidevahelisi suhteid ei hakka taas juhtima doktriin, milles need printsiibid loomupäraselt sisalduvad, ei ole võimalik säilitada mõistuse, õigluse ja õiguse valitsust – teiste sõnadega, tänapäeva tsivilisatsiooni alust.

 “

Tõlge Ernst Jaaksoni mälestusteraamatust "Eestile" lk 81 (kolmas trükk, 2011)

Tagajärjed

Teise maailmasõja ajal

Welles teatas, et USA valitsus peaks jätkama Balti riikide saadikute tunnistamist suveräänsete valitsuste esindajatena.[21] Samal ajal andis välisministeerium Ameerika Ühendriikide esindajatele juhised Balti riikidest "konsultatsioonideks" koju naasta.[21] New York Times kirjeldas Wellesi deklaratsiooni kui "ühte erakordsemat dokumenti, mille Välisministeerium mitme aasta jooksul välja oli andnud."[21]

Ajal, mil Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja Nõukogude Liit olid liitlased, oli deklaratsioon tüliõunaks, kuid Welles kaitses seda järjekindlalt.[22] Meediaga suheldes vihjas ta, et Nõukogude Liit oli üritanud anda agressiivsele käitumisele seaduslikkuse hõngu.[21][3] Memorandumis, mis kirjeldas tema vestlust Briti saadiku lord Halifaxiga 1942. aastal, ütles Welles, et ta eelistas kirjeldada anneksioone toetavaid referendumeid "võltsingutena."[23] Aprillis 1942 kirjutas ta, et anneksioon "pole ainult õigustamatu kõigist moraalsetest vaatenurkadest vaadates, vaid ka rumal", tõlgendades igasuguseid järeleandmisi Balti küsimuses pretsedendina, mis viiks piiritülideni Ida-Poolas ja mujal.[24]

Kui sõda muutus pingelisemaks, tunnistas Roosevelt vajadust Nõukogude abi järele ega soovinud sõjajärgseid territoriaalseid vaidlusi jutuks võtta.[25][26] Ta kinnitas Teherani konverentsil Stalinile "naljatledes", et kui Nõukogude väed reokupeerivad Balti riigid, siis "ei kavatse ta Nõukogude Liiduga selle pärast sõda alustada". Kuid ta selgitas, et "referendumi küsimus ja õigus enesemääramisele" on Ameerika Ühendriikide jaoks olulised.[27] Kuigi Welles töötas 1940. aastate alguses liitlassuhete rajamise nimel intensiivselt Nõukogude Liidu esindajatega, pidas ta Roosevelti ja Churchilli vähest pühendumust sellele teemale ohtlikuks.[26]

Pärast Teist maailmasõda

Wellesi deklaratsioon sidus Ameerika Ühendriikide välispoliitika Balti riikide küsimuses Stimsoni doktriiniga, mida järgides ei tunnistatud Jaapani, Saksamaa ja Itaalia jõuga saavutatud territoriaalset laienemist 1930. aastatel.[28] See lahknes wilsonianismist, mis oli soosinud Venemaa kohalolekut vastukaaluna Saksamaa võimule.[11][2] Külma sõja ajal kasutas Ameerika Ühendriigid Balti küsimust Ameerika-Nõukogude suhete mõjutamiseks.[2]

Rahvusvahelise õiguse kohtuniku Hersch Lauterpachti sõnul oli mittetunnustamisdoktriini aluseks põhimõte ex injuria jus non oritur:[29]

„ Mittetunnustamine rajaneb arusaamal, et rahvusvahelise õiguse vastased teod ei saa olla aluseks seaduserikkuja seaduslikele õigustele /.../Ex injuria jus non oritur on üks õigussüsteemi aluspõhimõtteid. Ebaseaduslik tegu ei saa reeglina olla seadusrikkuja seaduslike õiguste alus. “

Wellesi deklaratsioon, nagu ka Stimsoni doktriin, oli suures osas sümboolse tähendusega, kuid pakkus koos valitsuse määrusega nr 8484 teatavaid materiaalseid hüvesid. See võimaldas Balti riikide esindajatel mitmetes riikides rahastada oma tegevust ja tagas neile õiguse tegutseda oma riigi lipu all.[30] Mittetunnustamispoliitika võimaldas 120 000 pagulasel vältida repatrieerimist Nõukogude Liitu ja propageerida Balti riikide iseseisvust välismaal.[31][32]

Ameerika Ühendriigid jäid kõigiks 51 okupatsiooniaastaks seisukohale, et Balti riigid okupeeriti ebaseaduslikult. Järgnevad Ameerika presidendid ja Kongressi resolutsioonid kinnitasid deklaratsiooni seisukohti. President Dwight Eisenhower kinnitas Balti riikide õigust iseseisvusele oma 6. jaanuaril 1957 Kongressile peetud kõnes. Pärast Helsingi lepete kinnitamist juulis 1975 andis Ameerika Ühendriikide Esindajatekoda välja resolutsiooni, kus öeldi, et Helsingi lepped ei muuda Ameerika Ühendriikide suhtumist Balti riikide iseseisvuse küsimusse.[28]

Ameerika president Ronald Reagan redeklareeris 26. juulil 1983, Balti riikide Ameerika Ühendriikide poolt de iure tunnistamise 61. aastapäeval, Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse tunnistamist. Deklaratsioon loeti ka ÜRO-s ette. Kõik 51 aasta jooksul pärast 1940. aastat välja antud Ameerika Ühendriikide ametlikud kaardid ja väljaanded, kus Balti riike mainiti, sisaldasid avaldust Nõukogude okupatsiooni mittetunnustamise kohta Ameerika Ühendriikide poolt.[28]

Balti riikides algas 1980. aastatel iseseisvusliikumine, mis viis kõigi kolme riigi taasiseseisvumiseni 1991. aastal. Samal aastal võeti Eesti, Läti ja Leedu ka ÜRO liikmeteks.[33][34]

Ameerika Ühendriikide välisminister Hillary Clinton ütles Wellesi deklaratsiooni 70. aastapäevale pühendatud sõnavõtus muuhulgas:[35]

„ Wellesi deklaratsioon on tunnistus meie pikaajalisest toetusest Baltimaadele ning austusavaldus iga teie riigi pühendumisele vabaduse ja demokraatia ideaalidele “

Leedus Vilniuses avati 23. juulil 2010 mälestustahvel, kus on deklaratsiooni tekst inglise ja leedu keeles.[36] Lätis nimetati üks tänav Hillary Clintoni visiidi ajal 2012. aastal Sumner Wellesi järgi: Samnera Velsa iela.[37] Välisminister Marina Kaljurand avas koos Ameerika Ühendriikide suursaadiku Jeffrey D. Levine'iga 23. juulil 2015 Wellesi deklaratsiooni meenutava mälestustahvli.[38]

Viited

  1. 1 2 Kalev Vilgats (26.07.2005). "65 aastat Sumner Wellesi deklaratsioonist". Pärnu Postimees. Vaadatud 26. veebruaril 2012.[alaline kõdulink]
  2. 1 2 3 Hiden, et al. 2008, lk 3
  3. 1 2 3 Hiden, et al. 2008, lk 39
  4. ↑ Hiden, et al. 2008, lk 40
  5. 1 2 3 Vahur Made. "Foreign policy statements of Estonian diplomatic missions during the Cold War: establishing the Estonian pro-US discourse" (Inglise keel). Eesti Diplomaatide Kool. Originaali arhiivikoopia seisuga 21. mai 2012. Vaadatud 27. veebruaril 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  6. ↑ Ashbourne 1999, lk 15
  7. 1 2 3 Hiden, et al. 2008, lk 33
  8. ↑ Anne Leland, Mari-Jana Oboroceanu (26. veebruar 2010). "American War and Military Operations Casualties: Lists and Statistics" (PDF). CRS Report for Congress Prepared for Members and Committees of Congress (Inglise keel). Congressional Research Service. Lk 5. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 10. märts 2021. Vaadatud 27. veebruaril 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  9. ↑ http://books.google.ee/books?id=wd0hGHrq7d4C&pg=PA169&dq=battle+of+britain+alliance+russia+maisky&lr=&as_brr=3&redir_esc=y#v=onepage&q=battle%20of%20britain%20alliance%20russia%20maisky&f=false Gorodetsky 2002, lk 168–169]
  10. ↑ Christopher D. O'Sullivan (2007). "Sumner Welles, postwar planning, and the quest for a new world order, 1937–1943" (Inglise keel). Columbia University Press ja Gutenberg-e.org. 3. Creating War and Peace Aims: The Welles Mission, the Atlantic Charter, and the Origins of Postwar Planning, 1939–1941. Vaadatud 27. veebruaril 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) ISBN 978-0-231-14258-8
  11. 1 2 John Joseph Lapinski, J.D. (sügis 1990). "A Short History of Diplomatic Relations Between the United States and the Republic of Lithuania". Lithuanian Quarterly Journal of Arts and Sciences vol. 36 nr. 3 (Inglise keel). Originaali arhiivikoopia seisuga 27. juuli 2020. Vaadatud 27. veebruaril 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  12. ↑ Romuald J. Misiunas, Rein Taagepera (1993). The Baltic States, years of dependence, 1940–1990. University of California Press. lk 400. ISBN 0-520-08228-1.
  13. ↑ "Bearing Witness: The Story of John & Irena Wiley" (PDF) (Inglise keel). US Embassy in Estonia. Vaadatud 27. veebruaril 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  14. ↑ Dallek 1995, lk 671
  15. ↑ Justus D. Doenecke, Mark A. Stoler Debating Franklin D. Roosevelt's foreign policies, 1933–1945 lk 238 Rowman & Littlefield 2005 ISBN=0-8476-9416-X
  16. ↑ How Loy Henderson Earned Estonia's Cross of Liberty (PDF). Kasutatud 27. veebruar 2013.
  17. 1 2 3 4 Richard D. McKinzie (14. juuni 1973). "Oral History Interview with Loy W. Henderson" (Inglise keel). Washington: Harry S. Trumani raamatukogu. Transkriptsioon lindistatud intervjuust. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. oktoober 2018. Vaadatud 27. veebruaril 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  18. ↑ Hiden, et al. 2008, lk 39–40
  19. ↑ Hiden, et al. 2008, lk 41
  20. ↑ Jaakson 2011, lk 80–81
  21. 1 2 3 4 Bertram Hulen, "US. Lashes Soviet for Baltic Seizure". The New York Times 24. 07.1940, lk 1–2.
  22. ↑ Dunn 1998, lk 118
  23. ↑ Bennet 1990, lk 47
  24. ↑ Dunn 1998 lk 161
  25. ↑ Hiden, et al. 2008, lk 41–42
  26. 1 2 Benjamin Welles 1997, lk 328
  27. ↑ Dallek 1995, lk 436
  28. 1 2 3 Miljan 2004, lk 346
  29. ↑ Domas Krivickas (suvi 1989). "The Molotov-Ribbentrop Pact of 1939:Legal and Political consequences". Lithuanian Quarterly Journal of Arts and Sciences vol. 34 nr. 2 (Inglise keel). Originaali arhiivikoopia seisuga 3. märts 2021. Vaadatud 27. veebruaril 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  30. ↑ Hiden, et al. 2008, lk 42
  31. ↑ Hiden, et al. 2008, lk 43
  32. ↑ Tillmann Tegeler Esten, letten und litauer in der britischen besatzungszone deutschlands, Jahrbücher für Geschichte Osteuropas 2005 vol 53, nr. 1 lk 42–57
  33. ↑ Eastern Europe and the Commonwealth of Independent States lk 332. Routledge 1998 ISBN 978-1857430585
  34. ↑ Kevin O'Connor, (2003). The history of the Baltic States. Greenwood Publishing Group. lk 196. ISBN 0-313-32355-0.
  35. ↑ "Clinton: NSVLi anneksiooni tunnustamast keeldunud USA aitas Baltimaid kriitilisel hetkel". Postimees. 21. juuli 2010. Vaadatud 27. veebruaril 2013.
  36. ↑ "The President: Historical memory and continuity constitute the foundations of Lithuanian-US relationship" (Inglise keel). Vilnius: Leedu presidendi pressikeskus. 23. juuli 2010. Vaadatud 27. veebruaril 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)[alaline kõdulink]
  37. ↑ Hillary Rodham Clinton (28. juuni 2012). "Remarks at the Dedication of Sumner Welles Street" (inglise keel). Riia: Ameerika Ühendriikide Välisministeerium. Vaadatud 27. veebruaril 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  38. ↑ "Kaljurand: mittetunnustamispoliitika on ka täna päevakohane". ERR. 23. juuli 2015. Vaadatud 29. juulil 2015.

Kirjandus

  • Alexandra Ashbourne. Lithuania: the rebirth of a nation, 1991–1994. Lexington Books, 1999. ISBN 978-0-7391-0027-1.
  • Edward Moore Bennett. Franklin D. Roosevelt and the search for victory: American-Soviet relations, 1939–1945. Rowman & Littlefield, 1990. ISBN 978-0-8420-2365-8.
  • Robert Dallek. Franklin D. Roosevelt and American foreign policy, 1932–1945: with a new afterword. Oxford University Press US, 1995. ISBN 978-0-19-509732-0.
  • Dennis J. Dunn. Caught between Roosevelt & Stalin: America's ambassadors to Moscow. University Press of Kentucky, 1998. ISBN 978-0-8131-2023-2.
  • Gabriel Gorodetsky (2002). Stafford Cripps' Mission to Moscow, 1940–42, Cambridge University Press, ISBN 978-0-521-52220-5.
  • John Hiden, Vahur Made, David J. Smith, editors. The Baltic question during the Cold War. London: Routledge, 2008. ISBN 978-0-415-37100-1.
  • Ernst Jaakson Eestile. Teine trükk, 2011 ISBN 978-9949-475-35-3
  • Toivo Miljan. Historical dictionary of Estonia. Volume 43 of European historical dictionaries. Scarecrow Press, 2004. ISBN 978-0-8108-4904-4.
  • Benjamin Welles (1997). Sumner Welles: FDR's global strategist: a biography. Palgrave Macmillan. ISBN 978-0-312-17440-8.

Välislingid

allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Wellesi_deklaratsioon