Mõnikord puudutab teater kohe eriti ja sellistel hetkedel valdab mind ülevoolav tänutunne, et mul on noore inimesena võimalus olla osa vapustavast Eesti kultuurist. Enim armastan teatri puhul just vahetut kontakti publikuga: sageli ärkab lugu ellu kõige paremini just teatrilaval. Paljud teatrikogemused on mind pisarateni liigutanud, ning see salapärane teatrimaagia on minus ühe väikese seemnekese kasvama pannud, mis januneb aina uute ja uute teatrielamuste järgi. Seemnest on nüüdseks juba võrsunud elujõuline puu, mille harud looklevad üle terve mu keha.

,,Olla või mitte olla” – nii kõlavad kuulsad sõnad veelgi kuulsama Hamleti suust. Paari aasta tagune mina oleks suurest õnnest hulluks läinud, kui teaks, et praegune mina käis ,,Hamletit” vaatamas. Tõelise teatrifanatina on Shakespeare’i teosed mu südames kahtlemata olulisel kohal. Suur oli mu rõõm, kui mul avanes võimalus minna vaatama juba ette väljamüüdud ,,Hamleti” läbimängu. Peale etendust valdas mind tõeline teatrieufooria–küllap ei suutnud ise ka uskuda, et ma päriselt nägingi sellist maailmaklassikat laval.

Ma nutan tihti teatris ja mu ,,lemmikaeg”, mil nutta, on nimelt siis, kui näitlejad seisavad publiku ees, rahvas aplodeerib ja saal kihab rõõmuhõisetest. Sellistel hetkedel jään ma vaatama näitlejate nägusid, ma vaatan, kuidas nendele ilmub uhkustunne iseenda ja kogu trupi üle. Minust voolavad üle külmavärinad ja ma hakkan nutma, tundes ääretut tänutunnet olla osa sellest publikust. Täpselt nii juhtus ka tol reede õhtul, kui ,,Hamlet” lõppes, publikule äsja nähtu meeldis ja näitlejate nägudel oli siiras naeratus. Mulle läks see kõik nii hinge, et pisarad ei hoidnud end enam tagasi. Seejärel sai aplaus läbi, näitlejad lahkusid lavalt ja rahvas voolas sujuva joana saalist välja. Mina aga jäin veel saali, ma ei suutnud oma kohalt tõusta. Pärast niivõrd võimast etendust on seda äraütlemata keeruline teha. Tõusta ja lihtsalt lahkuda. Miski hoidis mind seal saalis. See tunne, mida ma tundsin ,,Hamletit” vaadates… ma ei tahtnud sellest lahti lasta.

Vot täpselt nii mõjus 14. veebruaril esietendunud Rainer Sarneti lavastatud ,,Hamlet”. Lavastuses mängivad Ursel Tilk (Hamlet), Taavi Teplenkov (Claudius), Inga Salurand (Gertrud), Teele Pärn (Ophelia), Rasmus Kaljujärv (Laertes), Rein Oja (Polonius), Märten Metsaviir (Horatio), Guido Kangur (kuningas Hamlet), Ivo Uukkivi (Hauakaevaja) ning muusik Viivi Maar.

Kuigi ,,Hamleti” lugu pärineb mitme sajandi tagusest ajast, on see endiselt aktuaalne. Fookuses on kättemaksu ja õigluse vahekord, seal hulgas, kellel on õigus tappa, kellel mitte. Läbivadteks teemadeks on ka moraal ja vastutus ning identiteet (Hamlet otsib oma kohta maailmas), sedapuhku jääb veidi tagaplaanile Hamleti ja Ophelia armastuslugu. Eesti Draamateatri ,,Hamlet” on inspireeritud Jaapani kabukiteatrist, mis on võrdlemisi omanäoline käsitlus maailmakuulsast teosest ning loob täiesti uue Hamleti-maailma.

*Suuresti aitas lavastuse mõistmisele ja tõlgendamisele kaasa mõni päev enne etendust toimunud kohtumine ,,Hamleti” lavakunstniku Laura Pählapuuga, kes rääkis Hamleti lavakujunduse loomisprotsessist. Tänu sellele kohtumisele oskasin ka ise lavastust vaadates rohkem tähelepanu pöörata rekvisiitidele, kostüümidele ja üldisele kujundusele. Pöördlava keskmes asetses must massiivne kaldtee, kuhu nii mõnigi tegelane aeg-ajalt kõndima sattus, otsides lunastust, vastuseid oma küsimustele või selgust. Kogu etenduse vältel helendas lava tagaseinal kuu, mis sümboliseeris justkui valgust selles tumedas vaimuloos. Sümboolne oli ka laval paiknev hobune, kehastades võimu, mis väljendus eriti just siis, kui Gertrud laskus hobuse seljas lava keskmesse ning siis kadus taas tuldud teed, kujutades seda, kelle kätes loo lõpplahendus, võim tõde ilmsiks tuua, on. Naise surm tõestab ka teistele asjaosalistele Claudiuse süüd ning lugu jõuab tänu sellele oma kulminatsioonini.

Lavastuse kostüümides kasutusel olev värvipalett on lihtne ning toimib – must, valge, punane ehk lein ja surm, puhtus ja kord ning süü ja kurjus. Teele Pärna Ophelia oma kaunis valges kleidis on kehastus süütusest ja helgusest, mis muudab traagilisemaks kolmanda stseeni alguse tüdruku mentaalse languse, võiks isegi öelda, et täieliku hullumise. Vastanduvad must ja punane (Hamlet ja ta isa mustas, Claudius punases), kujutades ahnust, iha võimu järele ja häbiväärset süütegu. Horatio valges kehastab truudust, olles ainus ellujääja, Hamleti ustav teener ja ,,vend”. Tema tegelaskuju tuletab meelde, kui väärtuslik on ühe truu sõbra olemasolu.

Nagu ütleb Hamlet: ,,Lõpp on vaikimine”, tundsin minagi, kuidas lavastus võttis mu sõnatuks ja lausa sundis vaikima, et kogu see jõud ja ilu endasse haarata.

Tekst on valminud aktsioonide sarja “Noore vaataja teatri kuu” raames. Nõuandjad-toimetajad Oliver Issak ja Eleriin Miilman.