Vladimir Bogatkin (5. oktoober 1922 Moskva – 13. aprill 1971) oli vene kunstnik.

1934. aastal alustas ta kunstiõpinguid graafik Aleksei Kravtšenko stuudios. 1936. aastast õppis Leningradis Ülevenemaalise Kunstiakadeemia kõrgemas kunstikoolis (praegu Peterburi I. E. Repini nimeline akadeemiline maali-, skulptuuri- ja arhitektuuriinstituut). Aastatel 1940–1942 töötas Moskvas Punaarmee Keskteatri lavakujundajana.

1942. aastal võeti ta Punaarmeesse, 1943. aastal liitus Mitrofan Grekovi sõjakunstnike stuudioga ja osales Teises maailmasõjas 2. Ukraina rinde koosseisus, kajastades lahingutegevust kunstnikuna.^[1][2]

1949. aastal abiellus eesti kunstniku Valli Lemberiga; nende pojad on filmioperaator Vladimir Bogatkin (1951–2021) ja keraamik Georg Bogatkin. Abielupaar elas vaheldumisi Tallinnas ja Moskvas.^[3]

Illustreeris raamatuid ja ajakirju. Esines näitustega Ida-Saksamaal, Tšehhoslovakkias, Ungaris, Vene NFSV-s ja Tallinnas.

1960. aastal ehitasid Bogatkinid suvemaja Karepale. Mitmes teoses on ta kujutanud Karepa ümbruse maastikku ja kalurite elu.

Vladimir Bogatkin suri 1971. aastal rongis teel Leningradist Tallinna.

• Nekroloog. Sirp ja Vasar nr 16, 16. aprill 1971. Lk 7
• Krister Kivi. "Nahast kindad, barett ja punane sall". Eesti Ekspress, 19. juuli 2006