Mereveokiri (inglise sea waybill) on kaubavedaja poolt välja antud tõend kauba vastuvõtmise kohta, kohustus transportida kaup sihtkohta ja anda seal üle dokumendis vastuvõtjaks nimetatud isikule ilma, et viimasel oleks vaja vedajale mereveokirja esitada. Samuti on mereveokiri veolepingu tõendus, mis viitab tingimustele, millega on kaup veoks vastu võetud. Mereveokirja kasutatakse tavaliselt liinivedudel konossemendi asemel, samuti ka multi- ja intermodaalsete vedude korral. ^[1]

Mereveokiri erineb konossemendist järgmiste peamiste tunnuste poolest:

• mereveokiri on alati nimeline, seda ei saa ümber vormistada teise lastisaaja nimele;
• mereveokiri väljastatakse ainult ühes originaalis;
• kuna mereveokiri on ainult nimeline, võidakse last väljastada ka ilma dokumendi originaali esitamata, kuid tingimata mereveokirjas näidatud saajale;
• juhul kui mereveokirjas näidatud lastisaaja tahab oma lasti ilma tegeliku vastuvõtmiseta edasi müüa, tuleb tal vormistada ostu-müügi leping ja volitada ostjat enda nimel lasti vastu võtma. ^[1]

Võrreldes konossemendiga võimaldab mereveokirja kasutamine üldjuhul vastuvõtjal saada last oma valdusse kiiremini, hoides kokku kulusid vahepealse ladustamise pealt sadamas ja pangagarantiidelt. Mereveokiri lihtsustab oluliselt kaupade transporti juhul, kui on kindel, et kauba saaja ei muutu ja kaup ei vaheta transportimise ajal omanikku. Lisaks toob mereveokirja kasutamine eeliseid ka kulude kokkuhoiu läbi võrreldes konossemendiga - pole vajadust saata saajale mereveokirja originaali, väheneb ka kontoritöö dokumentide vormistamisel ning laevaomanikul piisab kauba kätte andmiseks vaid veendumisest, et kauba saaja on see, kes mereveokirjas nimetatud. Mereveokirja ei saa kolmandale isikule üle anda ja seeläbi muuta kauba omanikku või kaubasaajat. Juhul, kui lasti pole veel vastuvõtjale väljastatud, on seda võimalik vormistada ümber konossemendiks (ja vastupidi). ^[1]