Vassili Väinloo (enne eestistamist Vassili Velsvebel; 25. detsember 1910 Reo, Pihtla vald – 16. november 1987 Tartu) oli eesti õigeusu vaimulik.

Ta lõpetas 1930. aastal Saaremaa Ühisgümnaasiumi^[1], 1935. aastal Petseri vaimulik seminari ja 1937. aastal Tallinna Pedagoogiumi. Aastal 1937 pühitseti ta alul diakoniks, seejärel (14. novembril 1937) preestriks.

Ta oli aastatel 1937–1940 Sindi Jumalailmumise koguduse preester ja kooliõpetaja (Sindis). Aastatel 1941–1947 oli ta Kilingi Püha Nikolai koguduses preestriks (ja aastatel 1941–1944 ka õpetajana Kilingi-Nõmme algkoolis), hooldades samal ajal Mõisaküla Püha Vaimu kogudust. Aastatel 1947–1987 oli ta Häädemeeste Issandamuutmise koguduse preester, lisaks hooldas ta aastatel 1952–1987 Treimani Pühade Apostlite Peetruse ja Pauluse kogudust, aastatel 1953–1987 Laiksaare Ristija Johannese kogudust, aastatel 1966–1987 Tahkuranna Jumalasünnitaja Uinumise kogudust. Vahepealsetel aastatel hooldas ta ka Tõstamaa lähedasi kogudusi: aastatel 1961–1966 Seli-Tõstamaa Püha Vassilius Suure kogudust, aastatel 1962–1966 Pootsi-Kõpu Püha Kolmainu kogudust ja aastatel 1963–1964 Tõhela-Murro Ristija Johannese kogudust.

Vassili Väinloo suri 1987. aastal Tartus Maarjamõisa haiglas. Ta on maetud Häädemeeste õigeusu kalmistule.

• 11. aprill 1976 Püha Vladimiri orden (III järk)
• 19. september 1976 Mitra kandmise õigus