Teatri Kodu (täieliku nimega Tartu Mänguasjamuuseumi Teatri Kodu), enne seda tuntud kui Lutsu Teatrimaja, on Eesti teatrihoone aadressil Lutsu 2 Tartus. Hoone asub Tartu vanalinna muinsuskaitseala kaitsevööndis.^[1] Hoonet on kasutanud Eesti Nukuteater ja Tartu Teatrilabor.^[2] Vahetult enne maja renoveerimist kasutas maja Genialistide Klubi.^[3][4]

2010. aastast tegutseb majas Tartu Mänguasjamuuseumi Teatri Kodu. Teatri Kodu on kogu maailmas ainulaadne muuseumist inspireeritud teater, mis kuulub Tartu mänguasjamuuseumi juurde ning ammutab inspiratsiooni meie kõigi lapsepõlvest, mängudest ja mälestustest, unistustest ja fantaasiast.^[5] Maja esimesel korrusel asuvas teatrisaalis saab aasta läbi vaadata etendusi, teisel korrusel asuvas lastestuudios viiakse läbi muuseumitunde, korraldatakse konverentse ja seminare ning peetakse laste sünnipäevi. Teatri Kodu keldris on väike muuseumiosa ja automaatnukkude teater.^[6]

Tartu Mänguasjamuuseumi Teatri Kodul on kindel mängukava^[7] ja iga nädal toimuvad etendused, kuid ei ole püsivat teatritruppi. Suveperioodil mängitakse Teatri Kodu hoovil suveteatri etendusi.

Tartu Mänguasjamuuseum on Teatri Kodu saalis ja lastestuudios lavale toonud omalavastusi:

• Lastelavastus "Rohelise südamega linn", autor Mira Lobe, dramaturg ja lavastaja Urmas Lennuk (2024)^[8][9]
• Beebiteatri lavastus "Minu esimene kodu", autor Eero Ojala, lavastaja Marko Mäesaar (2022)^[10]
• Lastelavastus "MINA!", autor ja lavastaja Maria Usk (2021)^[11]
• Lastelavastus "Pettson, Findus ja krähmud", autor Sven Nordqvist, dramaturg ja lavastaja Veikko Täär (2019)^[12][13]
• Lastelavastus "Väike prints", autor Antoine de Saint-Exupéry, dramaturg Liis Aedmaa, lavastaja Marika Palm (2016) ^[14][15]
• Lastelavastus "Raha-haa-haa!", autor ja dramaturg Leelo Tungal, lavastaja Kristo Toots (2015)^[16][17]
• Lastelavastus "Öö mänguasjamuuseumis", autor Tiia Toomet, dramaturgid Tiia Toomet ja Leino Rei, lavastaja Leino Rei (2010)^[18]
• Lastelavastus "Sipsik", autor Eno Raud, dramaturg ja lavastaja Leino Rei. (2010)^[19][20]
• 
  Teatribussi suvelavastus "Pettson ja Findus telkimas" Tartu Mänguasjamuuseumi Teatri Kodu hoovil. 2019
• 
  Beebiteatri lavastuse "Minu esimene kodu" etendus Teatri Kodu lastestuudios. Näitleja: Marko Mäesaar.
• 
  Lavastuse "Öö mänguasjamuuseumis" nukud ja dekoratsioonid Teatri Kodu keldrikorruse näitusel.
• 
  Omalavastuse "Rohelise südamega linn" lavakujundus (2024). Kunstnik: Triinu Pungits.

Esimesed puithoonete jäänused Lutsu tänav maja nr 2 aluselt krundilt pärinevad hiljemalt 14. sajandi algusest. Samal sajandil rajati puitehitiste asemele kaks tellistest ja maakivist vundamendiga kivihoonet, millest on osaliselt säilinud seinad koos ukse ja aknaavadega, kerishüpokaustahi ja elukorrusele viinud kivitrepp. Majast leitud kahhelkivide põhjal on arvatud, et hüpokaustahi jäeti kasutusest kõrvale 16. sajandil ning siis ehitati majja kahhelahjud.

Maja ehitati algselt Jaani kiriku pastori Tobias Plaschingi elamuna. 1752. aastal jaotati krundi maa kroonu ja linna vahel ning ajavahemikus 1755–1758 ehitati Lutsu tänava poolsesse ossa praeguseni seisev Lutsu 2 hoone, ärklikorrusega palkidest maja. Peatselt pastor suri ja 1758. aastal müüs tema lesk maja kammerhärra Samuel Heinrich Petersenile. Ehitamisel kasutati eeskujuna Peterburi Ehituskomisjoni 1717. aastal välja töötatud tüüpprojekti, mille arhitekt oli Domenico Trezzini.^[21]

1775. aasta suurest tulekahjust see kvartal pääses ning seega on tegu ühe vanima Tartu puuehitisega. Kuigi seda tüüpi maju ehitati 18. sajandil paljudele jõukama keskklassi esindajatele Baltikumis ja Venemaal, on Lutsu tänava hoone puhul märkimisväärne barokkstiilis portaal ja uks, mis on ainus taoline säilinud portaal Tartus ja omab suurt muinsusväärtust.

19. ja 20. sajandil käis maja käest kätte ja oli erinevate omanike käsutuses. Mis aastal võeti maja muinsuskaitse alla, ei ole teada, kuid 1960. aasta dokumentides on see juba arhitektuurimälestisena kirjas. 1960. aastal hinnati arhitektuurimälestise Lutsu 2 seisukord avariiliseks. Hoone arhitektuurset ja linnaehituslikku väärtust peeti kesiseks ning vahepeal plaaniti hoonet koguni lammutada, siis aga otsustati siiski ümberehituse kasuks. Remonttööde tulemusel säilis enam-vähem maja välisilme, interjööris aga lammutati kahhelahjud ja laekarniisid, laed ehitati kõrgemaks, lõhuti vaheseinu ja ehitati uusi vastavalt spordikooli vajadustele. Ainsa dekoratiivse elemendina säilisid baroksed siseuksed.

Vahetult enne viimast renoveerimist kasutati maja teatrisaalina ning seal tegutses subkultuurimaja Genialistide Klubi.

Maja 18. sajandi ilmet taastav krohvi eemaldav restaureerimine ja rekonstrueerimine toimus aastail 2008–2010.^[22] Säilitati 2/3 välisseinte palkidest, seejuures kasutati alumiste raiekordade väljavahetamisel sama mõõduga vanu palke. Vana on ka vundament ja võlvkeldrid. Ühe uue keldriruumi süvistamisel jõudsid arheoloogid keskaegse maja müürideni ja avastasid hästi säilinud kerishüpokaustahju.^[23][24]

Lutsu 2 hoone renoveeriti Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse Piirkondade konkurentsivõime tugevdamise programmi toetusega aastatel 2008–2010 ning alates 2010. aasta suvest on maja kasutusel Tartu Mänguasjamuuseumi mitmeotstarbelise teatrimajana, mis kannab nime Teatri Kodu.^[25]

• Aasta ehitismälestis 2010. Muinsuskaitseameti tunnustus. ^[26]
• Tartu aasta parim ehitis 2010 – rekonstrueeritud ja laiendatud ehitiste grupis. Tartu linna tunnustus.^[27]

• Kultuurimälestise id puudub
• Raul Sulbi, Lutsu teatrimaja restaureerimine osutus odavamaks, Postimees, 4. november 2008
• Risto Mets, Leiud nõuavad Lutsu teatrimaja taastamisel lisaraha, Tartu Postimees, 10. juuli 2009
• Elina Randoja, Teatri Kodu saab paari nädala jooksul katuse alla, Tartu Postimees, 13. august 2009
• Raimu Hanson, Tavatu lugu: muuseum lõi teatri, Tartu Postimees 26. mai 2010
• Risto Mets, Teatri kodus alustas tööd lastestuudio, Tartu Postimees 21. september 2010
• Lastelavastuse "Öö mänguasjamuuseumis" salvestus ERRi arhiivis. 26. detsember 2014