Vidriku talu Vägeva külas Jõgevamaal kunagise Selli rüütlimõisa aladel

Talude päriseksostmine oli 19. ja 20. sajandil Eesti- ja Liivimaa kubermangus nähtus, kus talurahvas ostis seni mõisnikele kuulunud mõisamaad.[1]

1849. aastal võeti vastu uus talurahvaseadus Liivimaa kubermangus, millega mõisate valdused jagati mõisa- ja talumaaks ning sai võimalikuks ka ulatuslikum talude päriseksostmine. See sõltus aga suurel määral mõisniku tahtest ja võimalustest tema omanduses olevaid renditalusid päriseks müüa. Päriseksostmine oli ennekõike seotud naturaalmajanduselt lõplikult rahamajandusele üleminekuga, kus mõisnik hakkas oma põldudel kasutama palgatööjõudu. Päriseksostmine edenes tunduvalt kiiremini Lõuna-Eestis, kus juba 19. sajandi lõpuks oli enamik talusid talupoegade omanduses.

Enne seda olenes talude omandamine, konkreetse mõisniku volist. Esimesi talusid müüdi aga ka enne üldkehtiva seaduse vastuvõtmist, 1823. aastal Luunja vallas.

Põhja-Eestis, Eestimaa kubermangus sai talude päriseks ostmise aluseks 1856. aasta Eestimaa talurahvaseadus, ehhki esimene talu osteti päriseks juba 1854. aastal[2]. Esimese 20 aasta jooksul osteti Eestimaa kubermangus päriseks umbes 1500 talu. 1880ndaiks aastaiks oli Eestimaa kubermangus päriseks ostetud vaid ca 10% talukohtadest[2].

1851/1852. aastal oli talupoegade omanduses 0,07% taludest, raharendil oli 13,88%, segarendil oli 4,2% ja teorendil oli 81,83% taludest. 1867/1868. aastal oli talupoegade omanduses 14,26%, raharendil 80,71%, segarendil 3,59% ja teorendil 1,42% talundit.[3]

1916. aasta põllumajandusloenduse andmeil oli Eestimaal mõisnikke (nende seas oli ka eestlasi ja teistest rahvustest inimesi) koos perekonnaliikmetega loendatud umbes 4000, mis moodustas 0,7% põllumajandusega tegelevast rahvastikust, maarahvastikust umbes 0,5%[4] Eesti mõisamajapidamiste omanduses oli üle poole kogu maast ja seal oli töötas üle 100 000 inimese.[5]

1917. aastal oli Eestimaal ja Liivimaal kustutamata krediidiga: Eestimaa Krediitseltsis 8560 talundit, Liivimaa Maakrediitseltsis 7407, Talurahva Põllupangas 10 089, Doni Põllupangas 712, Peterburi-Tuula Põllupangas 250 ja kokku 27 018 talundit.[6]

Vaata ka

Viited

  1. ↑ T. Hallik, 2009. Ajaloo mõisted gümnaasiumile (eesti-vene-eesti sõnastik). Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 168
  2. ↑ 2,0 2,1 Toomas Püvi, Talude päriseksostmisest Eestimaa kubermangus 19. sajandi lõpul, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateaduste seeria. Köide 38, 1989, nr. 1, lk 67-68
  3. ↑ Feliks Sauks, Krediidinduse ajaloolise arengu põhiprobleemistik Eestis. Ajalooline Ajakiri, 1939 nr 2, lk 77
  4. ↑ Arno Köörna. Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni majanduslikud eeldused Eestis. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1961, lk. 125
  5. ↑ A. Andresen, Ea Jansen, Toomas Karjahärm, Mart Laar, M. Laur, Lea Leppik, Tiit Rosenberg, Tõnu Tannberg, Sulev Vahtre. Eesti ajalugu V. Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani. Peatoim. S. Vahtre, tegevtoim. T. Karjahärm ja T. Rosenberg. Õpetatud Eesti Selts, Tartu, 2010, lk. 124–125.
  6. ↑ Feliks Sauks, Krediidinduse ajaloolise arengu põhiprobleemistik Eestis. Ajalooline Ajakiri, 1939 nr 2, lk 78.

Kirjandus

Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Talude_p%C3%A4riseksostmine
No tags for this post.