Safaviidide Iraan oli riik Aasias, üks ajaloo tugevamaid ja pikaaegsemaid Pärsia riike. Seda valitses Safaviidide dünastia ning see kestis aastatel 1501–1736. Seda loetakse tihti tänapäevase Iraani ajaloo esimeseks osaks ning üheks Lähis-Ida nn püssirohuimpeeriumitest. Safaviidide šahh Ismail I asutas šiia islami kaheteistkümnendike haru ning tegi sellest Pärsia riigiusu. See oli üks islami ajaloo tähtsamatest pöördepunktidest.

Safaviidide dünastia kasvas välja sufistlikust Safaviidide ordust, mille olid loonud kurdi šeigid. Safaviidid abiellusid tihti turkomani, gruusia, tšerkessi ja Pontose kreeka päritolu aadlikega ning turgistus seetõttu. Safaviidid juhtisid riiki Ardabīli linnast ning võtsid oma kontrolli alla ning levitasid iraani identiteeti üle kogu Suur-Iraani. Seega oli Safaviidide Riik pärast bujiiide esimene Pärsia rahvusriik.

Safaviidid olid võimul 1501. aastast 1722. aastani ning uuesti lühikest aega 1729–1736 ja 1750–1773. Dünastia hiilgeajal katsid nende riigi alad tänapäeva Iraani, Aserbaidžaani, Armeenia, Gruusia idaosa, osad Põhja-Kaukaasiast (sh Venemaa ja Iraagi alad) ning osad Türgist, Süüriast, Pakistanist, Afganistanist, Türkmenistanist ja Usbekistanist.

Kuigi dünastia lagunes suuresti aastal 1736, jäi nendest maha siiani piirkonda mõjutav pärand. Iraanist sai taas majanduslik suurtegija ida ja lääne vahel, neist jäi maha võrdlemisi efektiivselt toimiv bürokraatia ning arhitektuurilised ja kunstilisd edasiminekud. Lisaks jäi riigis kehtima Safaviidide algusajaga kaasa tulnud šiiism. Dünastia ajal levis usulahk üle Lähis-Ida, Kesk-Aasia, Kaukaasia, Anatoolia, Pärsia lahe piirkonna ja Mesopotaamia.

Vaata ka

Kirjandus

No tags for this post.