See artikkel räägib keskaegsest Rooma-katoliku kiriku piiskopkonnast; Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Saare-Lääne piiskopkonna kohta vaata artiklit EELK Saare-Lääne piiskopkond.

Saare-Lääne piiskopkond (ladina keeles Episcopatus Osiliensis) oli Rooma-katoliku kiriku piiskopkond ja ühtlasi Vana-Liivimaa konföderatsiooni kuulunud ilmalik riik Eestis, mille territoorium hõlmas Läänemaad (koos hilisema parem-kalda Pärnumaa ja Hiiu saarega) ja Saaremaad. Piiskopkond kuulus 1255. aastal moodustatud Riia kirikuprovintsi.

Piiskopkonna keskus ja piiskopi residents asus algselt Lihulas, 1251. aastast Pärnusse ning 1260. aastate algul kolis Haapsalu piiskopilinnusesse, kus asuv Haapsalu toomkirik oli Saare-Lääne piiskopkonna peakirik ehk katedraal ja kus asus Saare-Lääne piiskopi ametitool ehk troon ja tegutses piiskopi vaimulik kolleegium – Saare Lääne toomkapiitel.

13. jaanuaril 1260 kinnitas paavst Aleksander IV, et piiskopkonna nimi peab edaspidi olema Saaremaa (Saare-Lääne – Osiliensis ecclesia), mitte Pärnu piiskopkond (ecclesiam Peronensem). Keskajal nimetati seda eelkõige Saaremaa piiskopkonnaks (ecclesia Osiliensis, Bistum Ösel), kuna olulisem osa sellest asus Lääne-Eesti saartel. Alates 19. sajandist on ajalookirjutuses kasutatud aga nimetust Saare-Lääne piiskopkond, rõhutamaks seda, et piiskopkonna valdused hõlmasid nii saared kui ka Lääne-Eesti mandriosa.

Piiskopkond loodi 1228. aastal Riia piiskopi Alberti poolt Läänemaast, Saare-, Hiiu- ja Muhumaast ning väiksematest saartest. 29. juunil 1228 sõlmis esimene Saare-Lääne piiskop Gottfried lepingu Mõõgavendade orduga. Viimasele määrati kõikidest piiskopkonna saartest kolmandik, piiskopile jäid aga sealsed vaimulikud õigused. Ordu pidi pakkuma vastutasuks piiskopkonnale sõjalist kaitset. Ametlik läänistamine toimus 1. oktoobril 1228, kui Gottfried sai Saare-Lääne piiskopkonna lääniks Saksa kuninga Heinrich VII käest.^[1]

Esimeseks Saare-Lääne piiskopiks sai senine Dünamünde (praegune Daugavgrīva) tsistertslaste kloostri abt Gottfried. Oma võimu kinnistamiseks jagas esimene Saare-Lääne piiskop piiskopkonna valduseid vasallidele ja määras piiskopkonna foogtiks (stiftifoogtiks) Johannes de Lode. Läänemaa stiftifoogti asukohaks sai Kullamaa. Sellega läks ilmalik võim piirkonnas suurima maavaldaja Lodede perekonna kätte. 1234. aastal kinnitati ametisse uus piiskop Heinrich I. Kuna Läänemaa stiftifoogt Johannes de Lode pojad ei soovinud uue maahärra võimule alluda, rajasid nad oma võimu kindlustamiseks aastatel 1234–1238 Koluvere linnuse. 1238. aastal palus paavsti legaat Liivi ordult abi Kullamaa kihelkonna tagasivallutamiseks vendade Lodede käest, mida too ka andis.

1238. aastal leppis Saare-Lääne piiskop Heinrich I kokku Liivi Saksa orduga, et Perona jõe äärse 300 vakamaa suuruse maa-ala sissetulek läheb katedraali ehituseks ja korrashoiuks ja 28. veebruaril 1238 avaldas Heinrich orduga lepingu osa piiskopkonna maa-alade loovutamise osas, vastutasuks ühise Lihula linnuse ehitamiseks.

4. septembril 1245 võttis paavst Innocentius IV piiskop Heinrichi ja Saare-Lääne piiskopkonna oma kaitse alla. Paavst kohustas 5. septembril 1245 Riia ja Tartu piiskoppe kaitsma Saare-Lääne piiskopkonda. 1251 teatas Taani kuningas Abel oma nõudluste loobumisest Saaremaa ja Läänemaa aladele.

1251 rajas Saare-Lääne piiskop Heinrich I Vana-Pärnu (Perona), kus õnnistas sisse Jeesus Kristuse, Neitsi Maarja ja Evangelist Johannese toomkiriku ning 1250/1260. aastatel ehitati Saare-Lääne piiskopkonna peakirik ehk katedraal Vana-Pärnus, kus asus Saare-Lääne piiskopi ametitool ehk kateeder ja tegutses piiskopi vaimulik kolleegium Saare-Lääne toomkapiitel, mille privileegid kinnitas paavst Aleksander IV 1260. aastal. 1279. aastal andis Saare-Lääne piiskop Hermann I Haapsalule linnaõigused.

1263. aastal toimus leedulaste sõjaretk Žemaitija valitseja vürst Treniota juhtimisel ning 2. veebruaril hävitati Vana-Pärnu. Vana-Pärnu mahapõletamise järel viis Saare-Lääne piiskop oma residentsi Pärnust Haapsallu. 1270. aastal toimus leedulaste sõjakäik suurvürst Traidenise juhtimisel Saaremaale ja ja Läänemaal, Virtsu lähedal merejääl toimus Leedu väe ja Mõõgavendade ordu, Tartu piiskopi ja Saare-Lääne piiskopi vägede vahel Karuse lahingu, mille võitsid leedulased. Sõjakäigul Leedu väed suundusid suurvürst Traidenise juhatuse all läbi Läänemaa ning üle jäätunud mere Saaremaale, kus nad kõvasti rüüstasid. Ordumeister oli leedulaste järel liikunud Läänemaale ning tema väega olid ühinenud Tartu piiskop Friedrich ja Saare-Lääne piiskop Hermann I oma vägedega, samuti Taani vasallid Eestimaa hertsogkonnast. Lahing leidis aset merejääl. Leedulased võitsid lahingu ning sundisid vastased põgenema. Kroonika andmeil hukkus lahingus 1600 leedulast ja 600 liivimaalast. Teiste hulgas hukkus ordumeister ja 52 ordurüütlit. Piiskop Hermann sai vigastada.

1298. aastal puhkes Liivimaa kodusõja raames uus konflikt Liivi ordu ja Saare-Lääne piiskopkonna vahel, orduvägi Conrad von der Jocke juhatusel tungis Läänemaale ning ordu vallutas Haapsalu^[2] ja Lihula linnuse, kus parajasti viibis Saare-Lääne piiskop Konrad I ja Koluvere linnuse, mis jäi selle valdusse mitmeks aastaks. Piiskop võeti vangi ja Martna, Lihula Eliisabeti kirik hävitati. Sisetülide käigus Koluvere linnus hävitati. Ordult saadi maad tagasi alles pärast paavsti esindaja järjekordset sekkumist 1302. aastal.

1960ndail aastal tehtud uuringute põhjal hindas Villem Raam, et Saare-Lääne piiskop Winrich von Kniprode valitsemisajal, ajavahemikul 1385–1419 ehitati linna ja Haapsalu piiskopilinnust ümbritsenud Haapsalu linnamüür. Haapsalu raearhiivi Haapsalu linnamüüri kirjelduse põhjal oli Haapsalul varem merepoolses osas ringmüür ning maa poolt oli linn kaitstud veekraavi ja muldvalliga. Veekraav ulatus merest kuni ringmüürini. Kokku oli linnamüür 550 sülda ehk ligikaudu 1173 meetrit pikk ning veekraav ja muldvall pikkusega 330 sülda ehk ligikaudu 703 meetrit. Linnamüüril oli neli väravat: Karja (Carrie), Vene ( Reuschische ), Saksa (Deutsche) ja Vee (Wasser) värav. Müüri hilisemat kadumist linnapildist seostas ta 16. sajandi teise poole Liivimaa sõja sündmustega, mil Haapsalu rohkete vallutamistega kaasnes ka linnamüüri purustamine.^[3].

Piiskoppide ametisse nimetamisega tekkis sageli suuri tülisid, eriti 15. sajandil, kui piiskopkonda valitsesid üle kahekümne aasta kaks piiskoppi (üks valitses Saaremaa, teine Läänemaa stifti). Viimane suurem sisetüli oli aastatel 1532–1536, mil Riia peapiiskopi koadjuutori Wilhelm von Hohenzollerni ambitsioonide tõttu leidis aset Saare-Lääne vaenus.

 Pikemalt artiklis Saare-Lääne vaenus

1530. aastal valiti uueks Saare-Lääne piiskopiks Reinhold von Buxhövden. Kohe oma ametiaja alguses tekitas ta kohalikus vasalkonnas vastasseisu sellega, et ei kinnitanud aadlike privileege. Lisaks ei lasknud ta end paavstil ametlikult kinnitada. Seda seetõttu, et paavstilt kinnituse saamine oli suur väljaminek ning piiskopkonna majanduslik olukord ei olnud kiita.

1532. aastal tühistasid toomkapiitel ja vasalkond Buxhövdenile antud truudusvande ning sellega kaotas Buxhövden oma võimu Läänemaal. Tema vastased kutsusid uueks piiskopiks Riia peapiiskopi koadjuutori Wilhelm von Hohenzollerni, kes juba samal aastal hõivas Läänemaa.

Buxhövdeni võim Saaremaa üle säilis tänu kohaliku aadli toetusele. Buxhövden põgenes Saaremaale, kust ta rüüstas Läänemaad. Kuna Hohenzollernil ei olnud endal laevastiku, oli ta sunnitud passiivsesse kaitsesse. Ta lootis oma võimu piiskopkonnas diplomaatilisi teid pidi kindlustada, ent see venis pikale. Kuna oli üldiselt teada, et kõik piiskopid olid paavsti kinnitatud kandidaati poolt (Buxhövden sai paavsti kinnituse 1532. aastal), siis üritas ta Maapäeva kokkukutsumist takistada.

1534. aastal talvel Viljandisse kogunenud Liivimaa seisused otsustasid Buxhövdenit toetada. Sama aasta sügisel alustas Buxhövden ulatuslikumaid rüüsteretki Läänemaale. Hohenzollern ei leidnud endale Liivimaalt toetajaid ning ka tema diplomaatilised katsed olid läbi kukkunud. Hohenzollern põgenes enda väega Läänemaalt Riiga. Ametlikult lõppes kodusõda 1536. aastal, kui läbirääkimistel kuulutati süüdlasteks lääne aadlikud.

1559. aastal ostis piiskopkonna Taani kuningas Frederik II ning kinkis selle oma vennale hertsog Magnusele, kes saabus viimase Saare-Lääne piiskopina Liivimaale 1560. aasta alguses. Magnus oli küll protestant, kuid Saare-Lääne piiskopkond eksisteeris ametlikult siiski veel üle kümne aasta. Alles 1573. aastast lakkas see olemast, pärast seda, kui selle valdused võeti Magnuselt ära ja liideti Taani kuninga omadega.

Ametlikult oli Saare-Lääne piiskop Saksa-Rooma keisri vasall ning kuulus seega (pigem nimeliselt, kui tegelikult) ka Saksa riigivürstide hulka, kui Saksamaa kuningas Heinrich VII annetas Saare-Lääne piiskopile vürstliku piiskopi tiitli. Kiriklikult allus Saare-Lääne piiskop Riia peapiiskopile ja selle vahendusel Rooma paavstile.

Kiriklikes küsimustes oli piiskopi tähtsaim abiline toompraost, ilmaliku administratsiooni ja sõjaliste küsimustega tegelesid Saaremaa ja Läänemaa stiftifoogtid. Suurem osa maaomandist kuulus piiskopile ja oli jaotatud 13 ametkonnaks.

Vaimulikku järelevalvet teostas piiskop sinodi ja visitatsioonide abil, ilmaliku võimu teostamisel abistas piiskoppi nõuandva organina^[4] Saare-Lääne toomkapiitel, mille tähtsaim eesõigus oli piiskopi valimine. Piiskopi kandidaadi kinnitas paavst, kes aga ei pruukinud arvestada toomkapiitli valikut. Alles 1524. aasta 15. detsembril andis Saare-Lääne piiskop Johannes Kievel (1515–1527) oma piiskopkonna läänimeestele privileegikirja, mis tuntavalt laiendas nende eesõigusi ja privileegidega reserveeriti ka kohaliku toomkapiitli kohad selle maa päritolu aadlikele^[5]

Saare-Lääne piiskopi diötseesi alla kuulusid peale piiskopi domeeni ka Saare- ja Läänemaal asuvad ordu läänid (Maasilinna foogtkond ja Lihula komtuurkond, viimane oli hiljem osaks Pärnu komtuurkonnast).

Maavaldused olid läänistatud vasallidele ja vasallisuguvõsadele (Loded, Uexküllid, Ungernid, Fahrensbachid jt.), kes teostasid haldust läänides, kasutades kindlustatud tugipunktidena vasallilinnuseid. Lään anti vasallile kui madalamal astmel seisvale feodaalile haldus- või sõjaliste teenete eest koos sellel maa-alal elavate talupoegadega ja muude tuluallikatega. (vt. Saare-Lääne piiskopkonna vasallisuguvõsad)

Piiskopkonna läänistamata valdusi haldasid stiftifoogtid. Saare-Lääne piiskopkonna Saaremaa stifti kuulusid Jämaja kihelkond, Anseküla kihelkond, Kärla kihelkond, Kaarma kihelkond, Kuressaare kihelkond, Karja kihelkond, Valjala kihelkond, Püha kihelkond ja Hiiumaal Käina kihelkond. Läänemaa stifti kuulusid Vormsi kihelkond, Noarootsi (St. Katharina) kihelkond, Lääne-Nigula kihelkond, Ridala kihelkond, Hanila kihelkond, Martna kihelkond, Kullamaa kihelkond, Märjamaa kihelkond, Kasti linnusepiirkond, Kirbla kihelkond, Vigala kihelkond, Velise linnusepiirkond, Haapsalu kihelkond, Lihula kihelkond, Soontagana kihelkond, Paadrema kihelkond, Sp... kihelkond, St Martin kihelkond, Vana-Pärnu kihelkond

 Pikemalt artiklites Saaremaa stift, Saaremaa stiftifoogt ja Saaremaa stiftifoogtide loend

 Pikemalt artiklites Läänemaa stift, Läänemaa stiftifoogt ja Läänemaa stiftifoogtide loend

Piiskopkonna alal oli kaks linna: Vana-Pärnu, mis sai stiftiõiguse 1251. aastal, ja Haapsalu, mis sai Lübecki linnaõiguse 1279. aastal. Küllaltki suur alev asus Lihulas.

Ehkki piiskopkond asus strateegiliselt heas kohas, ei kujunenud seal suuremaid linnalisi keskusi. Sellise olukorra tingis arvatavasti piiskopi majanduslik ja õiguslik domineerimine. Ükski Saare-Lääne piiskopkonna asula ei saavutanud keskaja jooksul üleliivimaalist tähtsust.^[6][7]

• Lihula. Piiskopi residents asus aastatel 1234–1251 Lihulas. Keskaja kontekstis oli Lihula alevik teiste omanäoliste hulgas hästi toimiv keskus. Samas kaotas asula keskaja jooksul oma tähtsuse täielikult.^[6][8] Lihulas asus Lihula linnus.
• Vana-Pärnu. Piiskop Heinrich I määras 1251. aastal Vana-Pärnu enda residentsi asukohaks. Selleks ajaks oli linn juba sinna rajatud. Piiskopi residents viidi 1279. aastal üle Haapsalu.^[6]
• Haapsalu. Haapsalu sai linnaõiguse 1279. aastal, kui piiskop rajas sinna enda residentsi. Residentsi valikut on põhjendatud soodsa asendiga laevateede suhtes ning sadamaga. Viimane tähendas keskajal suuri sissetulekuid, mistõttu olid Saare-Lääne piiskopi tulud arvatavasti suuremad kui teistel Liivimaa piiskoppidel.^[9][10] Haapsalus asusid toomkapiitel, piiskopilinnus ja toomkirik.
• Kuressaare. Alates 14. sajandist asus piiskopi residents vaheldumisi Haapsalus ja Kuressaares. Kuressaares asus piiskopilinnus.
• Koluvere.

  

  Koluvere linnus oli 1439. aastast alates üks Saare-Lääne piiskoppide residentslinnustest, ühtlasi asus seal ka Läänemaa stiftifoogt, kes juhtis piiskopkonna läänistamata maade ilmalikku haldust (majandamist). Koluvere linnus on üks neist linnustest, kus asusid piiskopi sõjasulased (palgasõdurid).

• Haimre vasallilinnus
• Kasti vasallilinnus
• Kiltsi vasallilinnus
• Koluvere piiskopilinnus
• Kullamaa vasallilinnus
• Kuressaare piiskopilinnus
• Paadrema vasallilinnus
• Vana-Pärnu piiskopilinnus
• Velise vasallilinnus
• Vigala vasallilinnus
• Virtsu vasallilinnus

 Pikemalt artiklites Piiskopilinnus, Vasallilinnus, ordulinnus, Eesti linnuste loend ja Eesti keskaegsed kivilinnused

• Saare-Lääne piiskoppide loend
• Vana-Liivimaa
• Kuressaare rahuleping
• Saare-Lääne piiskopkonna ja Taani valduste vaheline piir
• Lossidroost

• Parun Peter Wilhelm von Buxhövden: Beiträge zur Geschichte der Provinz Oesell: mit einem illuminirten Wappen von Oesell , Riga und Leipzig: Verlag von Eduard Götschel 1838, Digitaalselt
• Nikolaus Busch: "Geschichte und Verfassung des Bistums Ösel bis zur Mitte des 14. Jahrhunderts." Riga, 1934.
• Heinrich Laakmann. Zur ältesten Geschichte des Bistums Ösel-Wiek. In: Liber saecularis. Litterarum societas Esthonica 1838-1938, S. 321-328. Õpetatud Eesti Seltsi Toimetused XXX, Tartu 1938

• Saare-Lääne piiskopkond. Artiklid Lääne-Eesti keskajast. Haapsalu 2004

• [1]