Metsapoliitika (Forest Policy) on riigi, organisatsiooni või isiku sihikindel tegevus, mis aitab säilitada metsakeskkonna stabiilsuse ja ökoloogilise tasakaalu metsade kaitset ja majandamist sätestavate seaduste abil.

Metsapoliitika eesmärk on ühitada metsade säilimine ja juurdekasv ning puidu tarnimine puidutööstuse ja energiatootmise vajaduseks ehk parandada metsade tootlikkust ja kvaliteeti, majandades neid säästvalt ja tõhusalt, selleks et saada püsivat kasu kõikidest metsahüvedest ja suunata metsaomanikke majandama metsi ühiskonnale soovitud suunas.^[1][2]

Metsapoliitika on riigiti erinev ja oleneb metsa tähtsusest konkreetses majanduses ja ühiskonnas. Mõnes riigis on mets olulisel kohal majandusliku tööstusharuna, teises vaba aja veetmise ja puhkepaigana. Viimasel ajal on tähtsustatud metsade olulisust kliimamuutuste leevendamisel, metsadel on suur roll süsiniku sidumisel ja selle püsival säilitamisel. Kasvav mets on ka üks vähestest võimalustest, kuidas atmosfääri süsinikku püüda ja ladustada. Seetõttu on metsapoliitika järjest enam liikunud kliimamuutuste leevendamise suunas, valmistades metsasektorit ette kliimamuutuselt tulenevateks väljakutseteks ja ka uuteks võimalusteks.^[3][4]

Euroopa Liidul puudub ühtne metsapoliitika, kuid on olemas Euroopa metsastrateegia, mille eesmärk on aidata vähendada kasvuhoonegaaside heidet Euroopa Liidus aastaks 2030 vähemalt 55% ja muuta 2050. aastaks Euroopa Liit kliimaneutraalseks.^[5]

Euroopa Liidu liikmesriikide metsapoliitika jääb riikide endi pädevusse. Eestil on oma metsapoliitika aastast 1997.^[6]