See artikkel on sõjaväelasest; samanimelise ajakirjaniku kohta vaata artiklit Jaan Lukas (ajakirjanik) ning poliitiku kohta Jaan Lukas (poliitik).

Jaan Lukas VR I/3 (24. oktoober 1892 Pärnumaa[1] või Viljandimaa (praeguse haldusjaotusega) Karksi vald[2] – 8. mai 1953 Taišeti vangilaager, Irkutski oblast) oli Venemaa keisririigi (staabikapten), Eesti (kolonel) ja NSV Liidu (kindralmajor) sõjaväelane.

Elulugu

Jaan Lukas lõpetas 1906. aastal Nuia õigeusu kihelkonnakooli, 1911. aastal Pihkva Õpetajate Seminari. Aastatel 1911–1913 oli Haapsalu algkooli õpetaja. Aastatel 1913–1915 oli Vene Keiserlikus armees ajateenistuses Mandžuurias ja Omskis, 1915. aasta detsembris saadeti esimese maailmasõja Daugava rindele 201. jalaväepolgu roodukomandörina. 1916. aastal edelarindel, Koveli ja Ukraina Volodõmõr-Volõnskõi piirkonnas. 1917–1918 teenis 408. jalaväepolgu polgusekretäri ja polgukomandöri kohusetäitjana. 1918. aasta sügisel töötas õpetajana[3] Obinitsa kool-kirikus.

Jaan Lukas osales Vabadussõjas staabikaptenina 6. jalaväepolgus I pataljoni 4.roodu ülemana, majandusülemana ja kuulipildujaroodu ülemana ning teenis selle eest välja 1921. aastal Vabadusristi I liigi 3. järgu. 19. veebruaril 1929 lühendas perekonnanime: Jaan Luukasest sai Jaan Lukas.

Teenis kuni 1930. aastani 6. jalaväerügemendis ja 6. Üksikus Jalaväepataljonis, kapteni ja majori auastmes. Aastatel 1930 – 1934 majori ja kolonelleitnandina Kaitsevägede staabis. 1936. aastast oli ta Võru-Petseri kaitseringkonna staabi ülema kohusetäitja, kolonelleitnandi auastmes.

7. oktoober 1936 nimetati ta 2. diviisi staabi ülema kohusetäitjaks ja hiljem staabiülemaks.

1939. aastal määrati Jaan Lukas 1. jalaväerügemendi ülemaks, 1940. aasta veebruaris kõrgendati koloneliks, samal aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonna.

Nõukogude okupatsiooni ajal, 1941. aasta juuni alul, viidi J. Lukas kursuste ettekäändel Nõukogude Liitu, kuid teda ei arreteeritud. 1942. aastal töötas J. Lukas õppejõuna Moskvas, Frunze-nimelises Sõjaväeakadeemias ja seejärel formeeritava Punaarmee 7. Eesti Laskurdiviisi 300. Laskurpolgu komandörina.

1942. aasta lõpul määrati J. Lukas 8. Eesti laskurkorpuse staabiülemaks ning ülendati 1943. aastal kindralmajoriks.

J. Lukas teenis Laskurkorpuse staabiülemana 1946. aastani, siis saadeti ta okupeeritud Eestisse Tallinna Polütehnilise Instituudi sõjanduskateedri juhatajaks.

Aastatel 1947–1950 oli ta Eesti NSV Ülemnõukogu II koosseisu saadik.

1950. aastal Eesti NSV parteilises juhtkonnas alanud võimuvõitluses Lukas arreteeriti ja viidi Taišeti vangilaagrisse Irkutski oblastis, kus ta 8. mail 1953 suri.

Isiklikku

Tema tütar oli advokaat ja poliitik Aino-Eevi Lukas.

Teosed

  • Peatoimetaja ja kaasautor Jaan Lukas. Sõjaväelise ettevalmistuse kursus. Tallinn, 1948.

Viited

  1. ↑ "Korpusepoisid" : Eesti sõjamehed 22. Eesti territoriaalkorpuses ja 8. Eesti laskurkorpuses Teises maailmasõjas aastatel 1940–1945 / Tiit Noormets, Toe Nõmm, Hanno Ojalo ... jt. ; [koostas Hanno Ojalo ; kujundas Märt Kullo] Ilmunud Tallinn : Eesti Akadeemiline Sõjaajaloo Selts : Sentinel, 2007 lk 230
  2. ↑ "Sirp(27.09.02)". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. aprill 2007. Vaadatud 22. aprillil 2007.
  3. ↑ Petserimaa Praost, Ülempreester Nikolai Raag, Petserimaa kogudused, Usuteadusline Ajakiri, X aastakäik, Aprill 1938, No 1, lk 29

Kirjandus

Välislingid

Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_Lukas
No tags for this post.