Kiletiivalised (Hymenoptera) on üks liigirohkemaid putukaseltse, kuhu kuulub üle 150 000 liigi^[1].

Kiletiivalised on näiteks: mesilased, kimalased, herilased, sipelgad, lehevaablased, puiduvaablased ja käguvamplased.

Eestis elab kuni 7000 liiki^[2] – suur osa pisematest putukaliikidest on veel määramata.

Kiletiivalised jagunevad kehaehituse poolest pidev- ja rippkehalisteks.^[3]

Suurim kiletiivaline on 6 cm pikk Jaava saarel elav odaherilane Scolia capitata. Kõige väiksem on munakireslane Alaptus magnanimus pikkusega 0,21 mm. Viimane on ka üks kõige väiksematest putukaliikidest maailmas.

Osadel sugukondadel on kaks paari kilejaid läbipaistvaid lennutiibu, samas mõnedel tiivad puuduvad. Suuremal osal liikidest võib tiibadel näha väikest tumedat tiivatäppi, mis annab tiibadele lendamisel vastupidavuse. Eesmine ja tagumine tiivapaar on omavahel väikeste konksukestega ühendatud ning töötavad lennul ühtse kandepinnana. Tagumised tiivad on eesmistest veidi väiksemad. Teatud liikidel, näiteks töösipelgatel, on tiivad taandarenenud. Tiiva soonestus on hõre, moodustades kõige rohkem 20 sulgu ja väiksematel putukaliikidel võib tiivasoonestus täielikult puududa.

Kiletiivalistel on haukamis- või libamissuised. Viimasel on alahuul ja -lõuad pikaks veninud ja moodustavad imikärsa, mida kasutatakse õitest nektari imemiseks. Kõikidel kiletiivalistel on hästi arenenud ülalõuad, millega tahket toitu närida, kaevata või pesamaterjali koguda. Mõningatel sipelgaliikidel on ülalõuad peast pikemad.

Nende peas on tundlad, mille lülide arv võib olla 3–70. Samuti on peas paar liitsilmi ja kolm lihtsilma. Mõned sipelgad on elupaiga tõttu täiesti pimedad ja kasutavad kompimis- ja haistmismeelt.^[4]

Jalad on enamasti lihtsad jooksujalad, vaid mõnedel liikidel on ees- või tagajalad muutunud plaatjateks kaevejalgadeks. Kiletiivaliste käppadel on 5 lüli. Osadel liikidel on säärel ja käpal spetsiaalne seadeldis tundlate puhastamiseks – nn kabetamissälk.

Paljudel kiletiivalistel on tagakeha tipus muneti, mis vahel on ühendatud mürginäärmega ning kujunenud mürgiastlaks.

Kiletiivaliste iseärasuseks on, et nende emased munevad nii haploidseid kui diploidseid mune. Esimestest arenevad alati isased, teistest ainult emased või (ühiselulistel kiletiivalistel) töölisisendid. Vastsed on liigiti erinevad. Esineb nii jalutuid konusid kui liblikaröövikuid meenutavaid ebaröövikuid.

Sageli esineb kiletiivalistel polümorfismi ehk emastel esineb mitu vormi. Näiteks ühiselulistel kiletiivalistel (nagu mesilased, herilased, sipelgad) on viljatute emaste ehk tööliste vorm. Enim on polümorfism arenenud sipelgatel, kelle töölised on alati tiivutud. Mõnel sipelgaliigil on töölised jagunenud veel sõduriteks, ammedeks jt. Kuigi sipelgate elukorraldus pole nii jäik. Tänapäeval vaadeldakse sipelgapesa pigem superorganismina, kus erinevad isendid täidavad erineval eluetapil otsekui kindla elundi rolli.^[5]

Kiletiivaliste eluviis on mitmekesine: paljud elavad puidus, mitmed liigid on putukate või teiste lülijalgsete parasiidid. Mõningad kiletiivalised on keeruka käitumisega ja elavad peredena, kus pereliikmetel on erinevad ülesanded. Selliseid putukaid nimetatakse ühiselulisteks. Pered ehitavad endale pesad ja järglasi kasvatatakse pesakambrites või kärjekannudes. Pesa hoitakse puhtana, kaitstakse vaenlaste eest, vastsetele tuuakse toitu ning kogutakse toiduvaru. Ühiselulised kiletiivalised on kõige arenenumad putukad Maal.^[6]

Kiletiivalised jaotatakse kehaehituse alusel. Eelkõige lähtutakse sellest, kuidas on rindmik ühendatud tagakehaga.

• Pidevkehalised (Symphyta)
• Rippkehalised (Apocrita)
  • Munetilised (Parasitica)
  • Astlalised (Aculeata)

Osad kiletiivalised (nt mesilased) tolmeldavad õistaimi, mis aitab viljadel ja seemnetel areneda. Samuti toodavad mesilased mett ning kiletiivalised on toiduks lindudele ja teistele loomadele.^[6][7]

Mesilased ja herilased võivad ka inimesi rünnata, kui inimene nende elu ja pesa ohustab. Aastail 1994–2016 registreeriti 32 Euroopa riigis 1691 kiletiivaliste rünnaku tõttu toimunud surmajuhtumit (keskmiselt 73,5 juhtumit aastas). Surmajuhtumite arv elanike kohta oli kõige suurem Eestis ja Austrias.^[8]

• Mati Martin. Kuidas putukat ära tunda VII. Kiletiivalised Eesti Loodus 8/2014, lk 40–46