See artikkel räägib jõest; laulu kohta vaata artiklit Emajõgi (laul). "Embach" suunab siia, perekonnanime kohta vaata Embach (perekonnanimi).

Emajõgi on jõgi Tartu maakonnas. See on ühtlasi üks Eesti suurimaid jõgesid voolates Võrtsjärvest Peipsi järve.^[2]

Emajõgi algab Võrtsjärve kirdenurgast Rannu-Jõesuust ja suubub Peipsi järve Praagal. Suurimad lisajõed on Pedja, Elva, Amme, Laeva jõgi ja Ahja. Viimane on Emajõe suurim lisajõgi. Vasakpoolsed lisajõed on Pedja jõgi, Laeva jõgi ja Amme jõgi, parempoolsed Kavilda jõgi, Elva jõgi, Ilmatsalu jõgi, Porijõgi, Mõra jõgi, Luutsna jõgi ja Kalli jõgi. Keskjooksul voolab jõgi Emajõe ürgorus.^[2]

Emajõe laius on 20–145 m, pikkus 101 km ja suurim sügavus 11 m^[3]. 1927. aastal oli jõe pikkus 117 km, kuid hiljem on jõge süvendatud ja kanaliseeritud.^[4] Emajõe keskmine voolukiirus on 3,7 km/h, kuna kogulang on 3,5 meetrit. See teeb jõe languks 3 cm/km.^[5] Suudmes on keskmine vooluhulk 71,8 m³/s, mistõttu on Emajõgi Eestis teisel kohal pärast Narva jõge.^[2]

Emajõele on iseloomulikud soised kaldad, mis on sajandite vältel teinud raskeks nii sildade ehitamise kui ka jõe aastaringse ületamise. Tartus Vabadussilla juures on üks väheseid kohti, kus kõva mineraalpinnas ulatub mõlemal pool jõge otse veepiirini. Seal asus vanim jõeületuskoht, kuhu Tartu linn enam kui 1000 aastat tagasi rajati.

Jõe ülem- ja alamjooksul laiub soid ja heinamaid (luhti), mis suurvee ajal on vee all. Sel ajal esineb Tartu linnas ka üleujutusi ning Emajõe veetase võib aastas kõikuda 1,2–2,6 m.^[2]

Üks Emajõe eripärasid on rohked luhaveekogud, mida on kokku 102. Jõeloogetest on voolutee loodusliku või kunstliku õgvenduse tõttu tekkinud arvukalt vanajõgesid. Enamik neist jääb 35 km pikkusesse lõiku Pedja jõe suudme ja Kärevere küla vahel.^[2]

Suur-Emajõe soodid on jäänukid jõe endisest voolusängist laiemal jõelammil. Enamus neist kandsid veel oma nime^[6], mis viitab Suur-Emajõe lammi majandamisele ja kalapüügile jões omal ajal.^[7]

Tänapäeval voolab Emajõgi läänest itta. Suurvee aegu – tavaliselt mais, kuid vahel ka talvel – kui Pedja jõe vooluhulk on nii suur, et Peipsi suunas see kõik ära ei voola, muudab Emajõgi Pedja suudme ja Võrtsjärve vahel suunda ning voolab hakkab voolama Võrtsjärve. Kuna see tagurpidi voolav osa on tavalisest mitu korda laiem, kutsutakse seda ka Järvejõeks. Äraspidine vool on aeglane, 7 cm/s. Hüdroloog Liidia Saali kinnitusel ükski teine Eesti jõgi nii ei käitu.^[8]

Emajõge (ladinakeelsel kujul Mater Aquarum – 'vete ema' või 'jõgede ema')^[9] on esmamainitud Henriku Liivimaa kroonikas seoses 1211. aasta Mõõgavendade ordu Võnnu komtuuri Bertoldi ja Riia piiskopi venna Theoderici juhitud sõjakäiguga jõe põhjakaldale.^[10] Sama nime kasutatakse kroonikas ka Väikese Emajõe ja Pärnu jõe kohta. Pärnu jõge kutsuti Emajõeks keskajal (alamsaksa keeles Embeke; võrdluseks: Suure Emajõe saksakeelne nimi on olnud Embach). Nimede samasust on nähtud võimaliku tõendina, et neid käsitleti ühtse veeteena.^[11][12] Osa veeteest võis olla ka Velikaja jõgi, mida on kutsutud Pihkva Emajõeks.^[viide?]

Vene leetopissides on Suurt Emajõge nimetatud Омовжа (Omovža) või Омовыжь. Ladina- ja venekeelseid nimekujusid on peetud kaudseks kinnituseks, et Emajõe nimi vanemas eesti keeles oli Emavesi. Samas sõnalõpp -vesi esineb läänemeresoome keeltes ainult järve-, mitte jõenimedes. Jooseppi Julius Mikkola peab häälikuliselt võimalikuks venekeelse nime kujunemist variandist Emajõgi. Ladinakeelset sõna aqua on ladina autorid aga lisaks 'veele' kasutatud ka tähenduses 'jõgi'.^[9][10][13]

Läti keeles on Emajõge nimetatud nimega Mētra.

Emajõel tehakse riikliku seiret kolmes kohas – Rekus enne Tartut, Kvissentalis Tartu linnas ja Kavastus pärast Tartut. Kui veel 1970. aastatel jõudis kogu reovesi Tartu kohal jõkke, siis järgnevatel kümnenditel on olukord märgatavalt paranenud ning reostuskoormus oluliselt vähenenud. Uuematel seireandmetel ei ületa jõevee toitainete sisaldus enam lubatud piirnorme ning seirejaamadest saadavate andmete põhjal ei ole Tartu linna avaldatav reostuskoormus enam määrava tähtsusega Emajõe seisundile.^[14]

Kuna Võrtsjärvest jõuab Emajõkke suures koguses mikroorganisme, mis voolavas vees hukuvad, siis on jõe vesi hägune juba alates ülemjooksust. See viib alla ka jõevee hapnikusisalduse.^[14]

Jõe ülemjooks läbib Alam-Pedja looduskaitseala ja alamjooks Peipsiveere looduskaitseala.^[15]

Jõe vahetusse lähedusse jäävad ka mitmed väiksemad kaitsealad. Näiteks Kalmistu paljand Tartus.

Suur Emajõgi on Eesti ainus kogu ulatuses laevatatav jõgi.^[3] Keskajal oli see tähtis kaubatee, mida mööda kulges kaubandus läänepoolsete hansalinnade ning idas asuvate Pihkva ja Novgorodi vahel. Jõe madalamaks muutudes kaotas jõetee tähtsust. Sõjaline olulisus oli Emajõel siiski veel Põhjasõjaski, kui 14. mail 1704 toimus Kastre mõisa lähedal Kastre jõelahing, kus Rootsi 13 laevast koosnenud eskaadri piiras ümber Vene laevastik. Rootsi komandör Carl Gustav Löschern von Hertzfeldt hukkus kui ta lipulaev plahvatas.^[16]

Tartust üleval- ja allpool on liiklus erinenud. Algselt sõitsid suuremad jõelaevad Tartuni, sealt ülesvoolu said kärestike tõttu sõita vaid väiksemad ja madalama süvisega jõelaevad.^[17]

Kastre jõelahingut kujutaval kaardil on näha suur kanal, mis ilmselt kaevati purjelaevadele raskesti läbitava jõelooke vältimiseks. Tõenäoliselt on see ka vanim Emajõe juurde kaevatud kanal. Tsaariajal alustati jõe süvendamist Tartust allavoolu jäävas jõe osas, kive ja kändusid koristati aga jõest mõlemal pool Tartut. Sel lõigul oli jõgi minimaalselt 2,5 meetrit sügav ja paljudel mõisatel olid jõe ääres oma sadamasillad. Kui maareform mõisad kaotas, jäid paljud sealsed sadamasillad hooletusse. Suureks takistuseks sel lõigul kujunes Luunja sild, mille valmimise järel olid paljud lodjaomanikud sunnitud oma lotjade maste lühemaks saagima, et need silla alt läbi pääseks.^[18]

Sõjaeelses Eesti Vabariigis parvetati Tartu linna küttepuid Mustvee lähistelt alla piki Peipsi randa ning Emajõe suudmest linnani ülesvoolu. Samuti viidi Võrtsjärve ja Pedja jõe ümbrusest palke Tartu saekaatritesse. Emajõel olid levinud kohalikud madalapõhjalised, Emajõe-Peipsi tüüpi lodjad.^[19]

Ülevalpool Tartut, Kärevere kärestikus, langes vesi 18 cm, samas Muuge kärestikus 650 m pikkusel lõigul 1,5 meetrit. Lisaks oli jõe sügavus seal kohati vaid meeter või pool ja jõepõhi oli kivine. Aastail 1843–1844 puhastati Põltsamaa jõe alamjooks ja Tartust hakkas Rõika-Meleski peeglivabrikuni kurseerima aurulaev Karl. Jänese raudteesild, mis oli aga madal, sulges aastal 1889 valmides sealse lõigu aurikutele, mis kõrgema veeseisu korral silla alt enam läbi ei mahtunud. Aastail 1936–1937 tehti seal suuri süvendustöid ja parandati kärestike läbitavust. Liiklus Rõikani jätkus ent suureks puuduseks selle Emajõe osa jõeliiklusel oli sadamasildade puudumine. Takistuseks osutusid ka aastast 1923 Kärevere juures asunud ujuvsillad (1923–1928 ja 1929–1937). Teise maailmasõja ajal Jänese sild purustati, kuigi silla varemed jäid jõe põhja laevaliiklust takistama. Uus raudteesild on kõrgem ja laevaliiklusele väiksem takistus. Nõukogude perioodil kaevati tülikatest kärestikest mööda uus sirge jõelõik ehk Kabina kanal, mis valmis aastal 1955.^[18]

Ülevalpool Pede jõe suuet oli Emajõgi samuti kärestikuline. Seal on jõge korduvalt süvendatud ja kärestikest eemaldatud materjal on jõe kallastel kõrgematel kohtadel kasvavate puuderividena märgatav. Seal asusid Kaabe ja Lustivere kärestikud, Kaabe kärestikku süvendati teadaolevalt ka aastail 1936–1937.^[18]

Kauba- ja reisilaevade liiklus Venemaa vahet käis Emajõel vähemal määral kuni Nõukogude aja lõpuni. Tänapäeval sõidavad Emajõel peamiselt harrastuskalurid, Tartu ümbruses liiguvad suviti ka väikesed lõbusõidulaevad.^[19]

Emajõe ülemjooks jääb Alam-Pedja looduskaitsealale. Selle piires on keelatud sõita jettide, skuutrite, veerollerite ja hõljukitega, muude veesõidukite maksimaalne kiirus on 30 km/h. Sama piirkiirus kehtib ka Emajõe alamjooksul paikneval Peipsiveere looduskaitsealal Emajõe-Suursoos.^[5]

Tartu linna piires ja lähemas ümbruses tegeldakse vähemal määral veemotospordiga.

Kala on Emajõest püütud juba aastatuhandeid. Harrastuskalameeste seas on see tänini populaarne püügikoht. 2009–2010 hindas Lõuna-Eesti Kalastajate Klubi kalastajate arvu Emajõel märtsist oktoobrini ning uuringu andmete põhjal hinnati aastast kalastuskoormust ligikaudu 100 000 püüdjapäevale aastas.^[5]

Teise maailmasõjani püüti Emajõel kala peamiselt noodaga, pärast sõda hakati kasutama ka mõrra- ja võrgupüüki. 1958–1976 tegutses Emajõel Lenini-nimeline kalurikolhoos ning 1976. aastal loodi kalurikolhoos Peipsi Kalur.^[2]

Huvi eri kalaliikide vastu on ajaloo kestel muutunud: sõjaeelses Eestis püüti Emajõel peamiselt haugi, Saksa okupatsiooni ajal viidikatja Nõukogude ajal ka särge (kuna seda hakati kuivatama (vobla)) ning ahvenat. Viimasel ajal on põhiliseks püügikalaks latikas. Püütud on ka angerjat, karpkala, kokre, koha, linaskit, lutsu, säinast ja turba.^[2] Kokku on Emajõest püütud 36 kalaliiki, kellest kümme on eksikülalised.^[20]

• 
  Suur Emajõgi kogu pikkuses satelliidipildil
• 
  Emajõgi kevadise suurvee ajal Tartus, üle jõe paistab Lodjakoda
• 
  Emajõe keskjooks pärast jääminekut
• 
  Emajõgi, vaade Kaarsilla lähedalt Tartus

• Rannu-Jõesuu sild
• Jõesuu sild – Tartu-Viljandi-Kilingi-Nõmme maantee 37. kilomeetril
• Kärevere sild – Tallinna-Tartu-Võru-Luhamaa maantee 171. kilomeetril
• Jänese raudteesild
• Kroonuaia sild – Tartus
• Vabaduse sild – Tartus
• Kaarsild – Tartus
• Rahu sild – Tartus
• Turusild – Tartus
• Sõpruse sild – Tartus
• Ihaste sild – Kambja valla ja Tartu linna piiril
• Luunja sild – Tartu-Räpina-Värska maantee 11. kilomeetril

• Reku parv
• Haaslava parv
• Kavastu parv

• 
  "Emajõgi", Hermann Friedrich Schrenck
• 
  "Emajõgi", Kaarel Liimand
• 
  "Tartu puusild", August Matthias Hagen ja Johann Wilhelm Krause
• 
  "Talvine Tartu Emajõega", Nikolai Triik

• Emajõe ürgorg
• Väike Emajõgi
• Pihkva Emajõgi

• M. Metsur "Võrtsjärv, Emajõgi ja meie" Eesti Loodus 9/2006, lk 6–11
• J. Ristkok "Emajõgi" Eesti Loodus 7/1971, 413–417.
• A. Järvet "Kui Emajõgi voolab tagurpidi" Eesti Loodus 5/1995, lk 144–146
• M. Paju, E. Soover "Emajõe Jõeriik" Eesti Loodus 7/2000, lk 302–307
• J. Ristkok, J. Külmet "Mööda Emajõge" Eesti Raamat, 1976
• Surnukehad Emajõe voogudes. Rahvaleht, 30. aprill 1932, nr. 51, lk. 4. https://dea.digar.ee/page/rahvalehtvabamaa/1932/04/30/4

• Aerofotod Tartu üleujutusest. Novaator, 13. aprill 2010.
• Risto Mets. Tuuker võrdleb Kaarsillalt hüpet enesetapuga. Tartu Postimees, 28. mai 2010.
• Liisa-Lota Kaivo. Eesti laevatatavad siseveeteed: Emajõgi. Eesti Loodus, 9/2012.