Eesti NSV Siseministeeriumi 7. osakond oli Eesti NSV Siseministeeriumi osakond, kriminaaljälituse operatiivtöötajate poolt kontrollitavate või läbitöödeldavate varjatud jälgimisega tegelenud allüksus.

Siseministeeriumis nimetati seda ka "tipa-tapa" osakonnaks. 1970. aastast asuti Tallinna vanalinnas Suur-Karja tänav 10 endise Rekordi poe peal^[1] teisel ja kolmandal korrusel. Kontorisse siseneti kangi alt Karja tänavalt. Osakonda juhtis pikka aega polkovnik Kaasik, kes oli pärit Saaremaalt ja ka miilitsapolkovnik Eduard Jürna, seejärel Valdur Kõdar.

Mustamäel Artelli tänav 12 omati salajast ühe korrusega garaažikompleksi, kus hoiti operatiivsõidukeid, kus asus ka saunakompleks ja ka õppeklass. Eemalt paistis tagasihoidliku asutusena, kus nagu hoitaks mingi ettevõtte-asutuse sõidukeid. Osakond omas operatiiv-konspiratiivkortereid kõigis Eesti suuremates linnades. Omati ka purjekat Pirital aga see likvideeriti joomingute tõttu. Erastati.

Osakonna salastatuse tõttu oli lisaks oma personalitöötaja, fototehnik, tehnik tehnika hoolduseks ja ka neli garaažikompleksi valvurit ja kaks automehaanikut. Samast osakonnast alustas luurajana oma miilitsa karjääri ka Jüri Pihl. Osakonna töö jätkus edasi Eesti Politsei alluvuses. Peale taasiseseisvumist sai osakonna juhiks Valdur Kõdar. Asetäitjaks Villi Antonis. 1991 alustati venelaste välja vahetamist eestlaste vastu. Paljud venekeelsed siirdusid tööle Pihli juurde KAPOSSE. See pani inimesi imestama, sest suhtumine Eesti Vabariiki oli neil paljuski negatiivne^[viide?]. Reeglina töötati kolmest autost koosnevate brigaadidena, igas autos kolm luurajat.