Augustiputš Eestis moodustas ühe osa kogu NSV Liidus 1991. aasta augustis toimunud augustiputši sündmustest.

18. augustil 1991 loodi Moskvas Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee, millesse kuulusid NSV Liidu asepresident Gennadi Janajev ning NSV Liidu Kaitsenõukogu esimehe esimene asetäitja Oleg Baklanov, NSV Liidu kaitseminister Dmitri Jazov, NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee esimees Vladimir Krjutškov, NSV Liidu peaminister Valentin Pavlov, NSV Liidu siseminister Boriss Pugo, NSV Liidu Talurahvaliidu esimees Vassili Starodubtsev ning NSV Liidu Riiklike Tööstus-, Ehitus-, Transpordi- ja Sideettevõtete ja -koondiste Assotsiatsiooni esimees Aleksandr Tizjakov. Komitee kuulutas 19. augusti varahommikul end organiks "riigi juhtimiseks ja erakorralise seisukorra režiimi tõhusaks elluviimiseks". Janajev allkirjastas seadluse, milles teatas, et asus alates 19. augustist 1991 täitma Nõukogude Liidu presidendi kohuseid "seoses Mihhail Gorbatšovi võimetusega täita oma NSV Liidu Presidendi kohuseid tervislikel põhjustel."[1][2]

Isehakanud Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee – rühm NLKP Keskkomitee juhtkonda ja Nõukogude Liidu valitsusse kuulunud vandenõulasi – püüdis kõrvaldada Mihhail Gorbatšovi Nõukogude Liidu presidendi ametikohalt ning teha lõpp tema perestroikapoliitikale ja ennetada uue liidulepingu sõlmimist. Komitee kuulutas välja kuueks kuuks erakorralise seisukorra, Moskvasse viidi sisse täiendavad väeüksused, kohalik võim allutati komitee määratud sõjaväekomandantidele, kehtestati massiteabevahendite tsensuur ja osa massiteabevahenditest suleti.

 Pikemalt artiklites Augustiputš ja Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee
Barrikaadid Toompeal 1991

19. augusti 1991 hommikul helistas Balti sõjaväeringkonna ülem kindralpolkovnik Fjodor Kuzmin riikliku erakorralise komitee nimel EV Ülemnõukogu esimehele Arnold Rüütlile ja teavitas, et erakorraline komitee on kõrgeima võimu Baltimaades tema kätte andnud ning Kuzmin keelas ära kõik meeleavaldused ja rahvakogunemised ning NSV Liidu konstitutsiooniga vastuolus olnud Eesti seaduste tühistamist.[viide?]

Pihkva dessantpolgu Tallinna retk

1991. aasta augustiputši käigus saadeti Eestisse 76. kaardiväe õhudessantdiviisi 234. õhudessantpolk Pihkvast[3], 19. augustil sõitis Luhamaa piiripunktist läbi Pihkva 76. õhudessantdiviisi soomuskolonn, kes saabus 20. augustil Tallinna, 76. õhudessantdiviisi soomusmasinate kolonn jagunes Tallinnas kolmeks: üks pataljon suundus Dvigateli territooriumile, teine Tondile 144. motolaskurdiviisi sõjaväelinnakusse ja kolmas Koplis asuva sõjaväeosa territooriumile.

Väeosa piiras 21. augusti hommikul Tallinna teletorni ning lahkus järgmisel ööl Eestist.[viide?]

76. kaardiväe õhudessantdiviis osales 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses mitmete rahutuste ja konfliktide mahasurumises Armeenias, Aserbaidžaanis, Gruusias, Kõrgõzstanis, Põhja- ja Lõuna-Osseetias.[viide?]

Tallinnas asusid vabatahtlikud 20. augustil kaitsma Toompead, Raadiomaja, Telemaja Gonsiori tänaval ja Ajakirjandusmaja Pärnu maanteel. Rahvarinne korraldas Vabaduse väljakul miitingu, kus nõuti Eestile iseseisvust.[viide?]

Telemaja kaitsmine

Nõukogude armee üksuste raadioside pealtkuulamise tulemusel laekus Aadu Jõgiaasa poolt organiseeritud sidekeskuses teave, et Pihkva dessantväelased ründavad õhtul Eesti Televisiooni hoonet aadressil Gonsiori tänav 27. Grupp Eesti Riikliku Piirikaitseameti piirivalvurite enesekaitseinstruktoreid saabus 20. augustil 1991 Tallinna ja julgestas 21. augustil Vabaduse platsil miitingut ning saadeti pärast miitingu lõppemist telemaja juurde, telemaja seest kaitsma[4]. Ülesanne oli kaitsta telemaja töötajaid ja eriülesanne tagada "Aktuaalse kaamera" eetrisse jõudmine sel õhtul nii kauaks kui võimalik.[5] Telemaja kaitsjate relvadeks olid Ameerika-tüüpi käepidemetega kumminuiad ja gaasimaskid, telemajja saabusid hiljem vabatahtlikult ka neli politseinikku, kes olid kaasa võtnud teenistusautomaadid ja püstolid. Nõukogude sõjatehnika sissesõidu takistamiseks olid tänava otstele paigutatud rasked veoautod, mis sel otstarbel koormati ka kruusaga. Mõned autod täideti ka kütusepaakidega, et need vajadusel süüdata[6].

Teletorni kaitsmine

Tallinna teletorn

21. augustil 1991 varahommikul ründasid Tallinna saabunud Pihkva õhudessantüksuse võitlejad Tallinna teletorni, püüdes seda enda kätte haarata, et katkestada ETV ja ER programmi edastamist. Kell 4 hommikul hõivasid dessantväelased Pirital teletorni territooriumi, 22. korrusel asuvasse torni tehnilisse keskusse barrikaadisid end tehnilise keskuse kaitsjad.

Kell 6.08 alustas Nõukogude armee raadioside segamist Eesti Vabariigi salajane sideüksus, mille tulemusena katkes mitmeks tunniks ründavate Nõukogude armee väeüksuste omavaheline side ja samuti kontakt operatsiooni juhtiva staabiga. Kella 14 paiku saabusid teletorni juurde jalaväe soomusmasinad. Teletorni 22. korruse raadioreleeliinide aparaadiruumi, kus viibisid valveoperaator, üks kodukaitsja ja kaks politseireservi töötajat, dessantväelastel murda ei õnnestunud.[viide?]

Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest

20. augusti hilisõhtul teatas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Eesti Vabariigi taastamisest ja rahvast kutsuti üles kaitsma strateegilisi positsioone, näiteks teletorni.

20. augustil 1991 pöördus Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ka maailma riikide parlamentide ja valitsuste poole järgmise avaldusega[viide?]:

„

„Seoses NSV Liidus alanud aktsioonidega, mis on kõrvaldanud võimult NSV Liidu presidendi M. Gorbatšovi ja peatavad kõigi Nõukogude Liidu territooriumil elavate rahvaste arengu demokraatia ja nüüdisaegse tsivilisatsiooni suunas, deklareerib Eesti Vabariigi Ülemnõukogu oma hukkamõistu võimuhaaramise katsele Nõukogude Liidus. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu pöördub kõigi riikide valitsuste ja parlamentide poole ettepanekuga mitte tunnustada nn. Riikliku Eriolukorra Komiteed Nõukogude Liitu seaduslikult esindava võimuorganina. Kutsume üles kõiki maailma riike katkestama igasugused poliitilised, majanduslikud jms. suhted Nõukogude Liidu nende piirkondadega, kes tunnustavad nn. Riikliku Eriolukorra Komitee võimu oma territooriumil.

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu deklareerib, et ainsad riigivõimu- ja -valitsemisorganid Eesti territooriumil on Eesti rahva seaduslikult valitud ülemnõukogu ja tema poolt moodustatud valitsus. Olukord Eesti Vabariigis on olnud rahulik ja vabariigi seaduslike võimuorganite kontrolli all. Teatame Eesti rahva ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusekindlusest jätkata valitud teed Eesti riikliku iseseisvuse taastamisel.

Me leiame, et maailma rahvaste, parlamentide ja valitsuste hukkamõist riigipöördele NSV Liidus oleks otseseks toetuseks meie vääramatul teel vabadusele.““

22. augustil 1991 teatas Pariisis viibinud Vene NFSV välisminister Andrei Kozõrev, et Venemaa tunnustab Balti riikide iseseisvust ja 22. augustil 1991 tunnustas Island esimese lääneriigina Eesti Vabariigi iseseisvust.[viide?]

24. augustil 1991 taastunnustas Vene Föderatsioon ametlikult Eesti Vabariiki kui iseseisvat riiki.[viide?]

Viited

  1. ↑ Государственный комитет по чрезвычайному положению в СССР. ЗАЯВЛЕНИЕ СОВЕТСКОГО РУКОВОДСТВА.
  2. ↑ NSV Liidu asepresidendi 19. augusti 1991. aasta seadlus (vene keeles)
  3. ↑ "ТРЕХДНЕВНАЯ ЭПОХА. ЧАСТЬ I". Originaali arhiivikoopia seisuga 14. jaanuar 2010. Vaadatud 13. jaanuaril 2010.
  4. ↑ Pekka Erelt, Telemaja unustatud kaitsjad, ekspress.delfi.ee, 21.08.2014
  5. ↑ August Albert, «Minu aasta 1991»: «kolme minuti»-küsimuse esitajate lugu,www.postimees.ee, 25. juuli 2011
  6. ↑ Ants-August Nurk kaitses augustiputši ajal Tallinnas telemaja, www.vooremaa.ee, 21.08.2020

Kirjandus

Välislingid

Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Augustiput%C5%A1_Eestis
No tags for this post.