Sisekujundus ehk ruumikujundus (inglise keeles interior design) on arhitektuuri ja rakenduskunsti valdkond, mis tegeleb interjööride ruumimahtude kavandamise ning nende identiteedi ja atmosfääri kujundamisega.^[1] Sisekujunduse eesmärk on luua inimeste nõuetest ning vajadustest lähtuvaid esteetiliselt terviklikke ruumilahendusi.^[2] Soovitud tulemuse saavutab sisekujunduse looja ehk sisekujundaja pinnaviimistluse ning erinevate objektide ja mööbliesemete paigutuse abil.^[1] Hoone tervikliku valmimise protsessis paigutub sisekujundaja töö viimasesse etappi, järgnedes arhitekti ning vajadusel sisearhitekti tööle.^[2]

Mitmetes kultuuriruumides ning riikides on sisekujunduse mõiste võrdsustatud sisearhitektuuri mõistega. Mõistete erinevus tuleb esile tähelepanu pööramisel valdkondade professioonide eripärale ning fookusasetusele.

Sisekujunduses on suurem rõhk dekoratiivsusel ning tunnetuslikkusel, fookusesse on asetatud ornamentika, dekoorivõtted, materjali-, valgus- ja värvilahendus, mööblikujundus.^[2][3] Sisekujundaja võib oma töös olla vastavalt soovile spetsialiseerunud konkreetsele sisekujunduse valdkonnale või stiilile.^[4]

Sisearhitektuuris keskendutakse uute või olemasolevate hoonete turvalisele ümberkujundamisele, tegeledes vajadusel ka hoone või ruumi keerukamate ehituskonstruktsiooniliste küsimuste lahendamise ning põhjendamisega.^[5] Sisearhitektide tööülesannete hulka kuuluvad ka näiteks elektri- ja valgustusplaanide koostamine ning uste ja akende paigutuse määramine.^[6]

Lisaks ruumide kujundamisele igapäevases elus kujundatakse ja luuakse ruume ka teatri- ning filmivaldkonnas, kategoriseerudes peamiselt stsenograafia alla.^[7] Stsenograafia eest vastutavat inimest nimetatakse stsenograafiks,^[8] kasutusel on ka väljendid lavastus-, teatri- ja filmikunstnik ning lavakujundaja.

Varaseimad näited ruumide teadlikust kujundamisest jäävad muistsete tsivilisatsioonide perioodi aastatel 3000 eKr – 476 pKr, mil riikidena eksisteerisid Vana-Egiptus, Vana-Kreeka ning Vana-Rooma. Mõningate erinevustega pöörati kõigis kolmes riigis rõhku ilule ja esteetilisusele,^[9] nii arenesid välja esimesed kindlamad sisekujunduslikud valikud ning stiilid.

Vana-Egiptuses kasutati ruumide kaunistamisel peamiste toonidena punast, sinist ja kollast,^[9] mööbliesemetest olid enim levinud loodusega seotust rõhutavad madalad puidust toolid.^[10] Sisekujundus oli tugevas seoses uskumuste ja rituaalidega, vaaraode rikkust ja staatust väljendasid kulla, elevandiluu ning vääriskivide kasutamine.^[9]

Vana-Kreekas keskendus sisekujundus lihtsusele ja proportsioonidele, eesmärgiga luua ruumis harmooniat ja tasakaalu. Kasutati sirgeid jooni, geomeetrilisi kujundeid ning maalitud või reljeefset ornamentikat (meander, spiraalmeander, palmett). Sageli leidus Vana-Kreeka kodudes seinamaalinguid, skulptuure, vaase ning keerukate nikerdustega puidust mööblit.^[9]

Vana-Roomas juhiti tähelepanu ilu ja mugavuse kooskõlale, sooviga näidata seejuures rikkust ning sotsiaalset ja poliitilist staatust. Seinu kaunistati maalingute ja mosaiikidega, mööbli valmistamisel kasutati kivi, marmorit, puitu ja pronksi.^[10] Seinad olid tihti tumepunast ning oranži värvitooni.^[11]

5.–15. sajandil kestnud keskaeg oli murrangute ja ebakindluse ajastu, mida võis välja lugeda ka hoonete sisekujundusest: interjöörid olid tumedad ja sünged, esteetikale pöörati tähelepanu vähe.^[9] Sisekujunduses domineerisid kiviplaat- ja tumedad puitpõrandad ning minimalistlikud ja eelkõige praktilised mööbliesemed. Ka ajastu jõukamad inimesed jälgisid dekoratiivsete seinavaipade ja kivikaunistuste lisamisel tagasihoidlikku joont.^[12]

Teadlik tähelepanu pööramine ruumide kujundamisele tekkis paleerhitektuuriga 14.–16. sajandil, mil keskaja süngus asendus renessansiga.^[13][14] Toonidena domineerisid sügavad või pastelsed, mõneti ka kreemikas valge.^[15] Ruumide kujundamisel juhiti tähelepanu viimistletusele ja dekoratiivsusele: kasutati puidust kassettlagesid ja marmorpõrandaid, ruumid täitusid mööbliga, seinu katsid tekstiilist pilttapeedid.^[10][15][16]

17.–18. sajandi keskpaigas olid valitsevateks kunstistiilideks barokk ja rokokoo, mida iseloomustavad luksuslikkus, ekstravagantsus ning optilisi illusioone tekitavad loodusmotiive kujutavad seinakaunistused.^[9][10] Baroksetes interjöörides kasutati palju kulda, rokokoo interjöörid olid seevastu kergemad ja mängulisemad, sisaldades õrnu mustreid ja pastelseid toone. Vineeri kasutuselevõtt võimaldas hakata valmistama ka värvilisi ja mustrilisi mööbliesemeid.^[10]

18. sajandi keskpaigast 20. sajandi alguseni eksisteerinud neoklassitsistliku ja viktoriaanliku ajastuga pöörduti tagasi sümmeetria ja tasakaalu juurde. Kui neoklassitsismi iseloomustas Vana-Kreeka ja Vana-Rooma aegadest pärinev lihtsus ja elegantsus, siis viktoriaanliku ajastu interjöörid olid taas luksuslikud ja ekstravagantsed.^[9] Puitmööbel oli kaunistatud rikkalike nikerdustega ning seinu katsid masstoodetud lillemustrilised tapeedid.^[9][17] Mööbliesemete ja tapeedi masstootmine tagas hinnalanguse, millest tulenevalt muutusid sisekujunduselemendid kättesaadavaks juba suuremale hulgale inimestele.^[10]

20. sajandi alguses tekkinud modernistlik ruumikujundus loobus tavapärastest dekoori- ja sisustuspõhimõtetest. Tähtsustusid ruumi arhitektoonika, valgus ja minimalism, seda ka ornamentikas.^[3][18] Uudne lähenemine sai inspiratsiooni 1919. aastal avatud Bauhausi kunstikooli tekkest ning seisukohtadest.^[9] Enim seostati modernismi analüütilise lähenemisega ehitise funktsionaalsusele ning ratsionaalse materjalikasutusega.^[18] 20. sajandi lõpukümnendeil alanud postmodernism oli kombinatsioon erinevatest stiilidest ja materjalidest. Katsetati uute materjalide, kirkaste värvitoonide ning ebasümmeetriliste kujunditega.^[9]

Esimesed sõnastused sisekujundamisest kui professionaalsest ametist pärinevad 20. sajandi alguse Ameerika Ühendriikidest, kui 1904. aastal tutvustati rahvale Parsonsi disainikooli interjööri dekoraatori kursuseid. Esimeseks sisekujundusalase haridusega inimeseks, kellele interjööri kujundamise tellimus esitati ning kes selle eest tasu sai, peetakse Elsie de Wolfe’i. Dokumenteeritud sisekujundajate äritegevuse alguseks peetakse aastat 1923, mil Dorothy Draper asutas esimese disainifirma. Mõiste sisekujundaja võttis 1930. aastatel kasutusele ajakiri "Interior Design and Decoration".^[19]

Eestis alustati ruumikujundusalase hariduse andmisega aastal 1907, mil loodi Eesti Kunstiselts ning avati arhitektuuri- ja tarbekunstikurusused. Esimesed sisearhitektuurile keskenduvad kursused avati 1938. aastal Riigi Tarbe- ja Kujutava Kunsti Koolis. 1944 nimetati kool ümber Tallinna Riiklikuks Tarbekunsti Instituudiks ning erialana lisandus ruumikujundus.^[3] Aastal 1959 nimetati kool taas ümber, uueks nimeks sai Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut (ERKI) ning avati Põhjamaade modernismist inspireeritud ruumikujunduse kateeder.^[3][20]

2024. aasta seisuga saab Eestis sisekujundusalase kõrghariduse omandada bakalaureuse- ja magistritasemel sisearhitektuuri ning ruumikujunduse õppekavadena Eesti Kunstiakadeemias.^[21] Sisekujundusalaseid baasteadmisi on Eestis võimalik omandada mitmete asutuste korraldatud tasuliste koolituste ja kursuste läbimisel.^[22]

Eestis ei ole välja kujunenud ühtset sisekujunduse stiili, eelistatakse skandinaavia stiilile omast maalähedust ning tagasihoidlikkust.^[23] Sisekujundusalase huvi suurendamiseks on Eestis välja antud mitmeid sisekujundust uurivaid ja tutvustavaid ajakirju (Diivan; Disain; Disain, Interjöör & Arhitektuur)^[24] ning telesaateid ("Kodud rahaks"; "Kodukujundaja"; "Nurgakivi").^[25][26][27]

Sisearhitektuuri osised ühendab hoone muu arhitektuuriga arhitektuursele stiilile vastav ruumikujunduse stiil.^[1] Sisekujunduse ajalugu on tihedas seoses mööblikunsti arenguga, kuivõrd on paljudel juhtudel mõlemal sama aja arhitektuuristiilist erinev nimetus, näiteks Saksamaal nimetati kodanliku hilisklassitsismi aegset stiili biidermeieriks.^[3]

Loetelu sisekujunduse stiilidest:

• abstraktne;
• ampiir;
• Art Déco;
• Art Nouveau;
• bauhaus;
• barokk;
• biidermeier;
• boho;
• gooti;
• industrialistlik stiil (industrial);
• koloniaalstiil;
• minimalism;
• modernism;
• neoklassitsism;
• prantsuse maakodu (french cottage);
• ranna/hamptoni stiil (coastal/hamptons);
• rustikaalne stiil;
• skandinaavia stiil;
• talumaja stiil (farmhouse style);
• traditsiooniline;
• Toscana stiil;
• tänapäevane (contemporary);
• Vahemere stiil (Mediterranean style).

• arhitektuur
• arhitektuuristiilide ajajoon
• disain
• ruumiloome
• ruumipsühholoogia