Taska oli Rakenduskunstnike Ühingu RaKÜ üks asutajaid ja aastatel 1933–1935 esimees. Aastatel 1919–1940 käis ta mitmel välisreisil Euroopa riikides.[viide?]
Poolnahkköitelisel raamatul olev Taska köitemärgis
Taska õppetöökojas oli õppetöö kestus kolm aastat. Õppetöökojal oli kolm eriala: köitmine, kuldamine (käsikuldamine ja presskuldamine) ja kaunistatud nahatööd (voolimine ja lamelõige).[3] Lõputööna tuli õpilastel esitada 3–5 esemest koosnev nahkehistöö komplekt. Õppetöökotta astumisel nõuti õpilastelt kuueklassilist algharidust; õppetöö oli tasuta, hiljem maksti praktiliste tööde eest õpilastele teostusraha. Aastatel 1927–1942 omandas Taska töökojas väljaõppinud nahatöölise kutse 79 noort, kellest enamik leidis rakendust firmas TASKA.[2] Firma tooted olid armastatud ning neid eksporditi Soome, Rootsi, Hollandisse, kuid isegi ka Belgia Kongosse ja Jaava saarele. 1937. aasta tähistas firmale TASKA majandusliku ja loomingulise kasvu tippu, sealtpeale algas firma langus, mille üheks põhjuseks oli konkurentsivõimelise eesti peennahatööstuse areng. Taska eeskujul loodi mitmeid töökodasid Tallinna ja Tartusse. [viide?]
Kõvaköitelisel raamatul olev Taska köitemärgis natsionaliseeritud perioodist.
Looming
Taska loomingut mõjutasid juugend ja eklektika. Varasemast loominguperioodist on teada vähe. Eduard Taska oli algul ise kõigi üksiktellimuste kavandite autor ja ka teostaja, kuid 1924. aastal kutsus Taska oma tooteid kujundama kolleegi Riigi Kunsttööstuskoolist – graafikGünther Reindorffi. Taska koostöö Reindorffiga kestis vaid kolm aastat, kuid see määras töökoja toodangu üldilme kümmekonnaks aastaks. Reindorff toetus saksa ja itaalia meistrite voolimistraditsioonidele, kohandades selle eesti motiivistikuga. Arendati välja ja rakendati uusi dekoorielemente, plastilist lillkirja ja geomeetrilist pindornamenti. Etnograafiliste motiividega kaunistatud nahatöid hakati nimetama "eestilaadilisteks". [viide?]
Taska võttis naha kaunistamisel kasutusele nn lamelõike, mille puhul nahka ei voolitud ega pressitud, vaid muster lõigati nahka ja seejärel kaeti lõikekohad värviga.[3]
Eesti raamatu juubeli 1535-1935 Taska köitemärgis.
Reindorffiga koostööle järgnenud perioodi iseloomustab dekoori lihtsustamine, mis 1930. aastatel muutub veelgi ja esiplaanile kerkib naha abstraktne jaotus värvilisteks pindadeks, mille kontuure rõhutatakse peene kuldjoonega ratastrükis.[viide?]
1930. aastate teisel poolel töötasid Taska juures kujundajatena ka graafikud Paul Luhtein ja Ernö Koch[2] ning nahakunstnik Reet Roos.
