Vesinikfluoriidhape on gaasilise vesinikfluoriidi lahus. Vesinikfluoriidhape on väga mürgine ja korrodeeriv hape ja tema käsitlemisel tuleb olla ettevaatlik. See on kõikide metallifluoriidide lähtehape. Vesinikfluoriidhape esineb tavaliselt assotsiatsioonidena (HF)₂. Vesinikfluoriidhappe avastas Carl Wilhelm Scheele 1771. aastal^[1].

Vesinikfluoriidhape on keskmise tugevusega hapnikuta hape, mis eraldab happejäägina lihtaniooni F^–. Vesinikfluoriidhape lendub lahusest kergesti. Teiste halogeenidhapetega võrreldes on ta nõrgem hape (pK_a 3,17^[2]), sest H-F side on üsna tugev.

Vesinikfluoriidi toodetakse kaltsiumfluoriidi ja väävelhappe reaktsioonil 250 °C juures:

CaF₂ + H₂SO₄ → 2HF + CaSO₄

Sealjuures eralduvad vesinikfluoriidi ja väävelhappe aurud ning vähesel määral muid aineid, millest vesinikfluoriid eraldatakse destilleerimise teel.

Vesinikfluoriidhapet kasutatakse teiste fluoriühendite (krüoliit, teflon jt) tootmisel, söövitajana pooljuhttööstuses, alküleerimiskatalüsaatorina naftatöötlemises ja orgaaniliste ainete desilüülimisel (pms silüülkaitserühmade eemaldamisel). Vesinikfluoriidhape söövitab klaasi, mistõttu tuleb seda käidelda plastanumates.