Aabitsast sai ometigi kõige laiema levikuga rahvaraamat, mida Tallinna trükkal pakkus müüa saja kaupa. Raamatunimestikus oli aabitsa hinnaks kaks vaskööri. Köidetud aabits maksis neli hõbeööri.
“On tuntud paradoks, et omal ajal kõige enam trükitud ja loetud raamatud on tänapäeval kõige haruldasemad. Odavad rahvaraamatud loeti sõna otseses mõttes ära või taaskasutati. Nii on näiteks 1540. aastatel trükitud vanim Soome aabits meile tuntud fragmentidena, mis leiti kolme erineva raamatu kaanemakulatuurist,” rääkis Põldvee.
Vanima säilinud Eesti aabitsa koostas Bengt Gottfried Forselius 1685. aasta paiku. Tartu keelde kohandas selle Adrian Virginius. Neid aabitsaid, mis panid aluse eestlaste laiemale lugemisoskusele, trükiti Riias mitu tuhat, aga säilinud on üksnes mõne hilisema trüki eksemplarid, mis sattusid keelenäidistena välismaa raamatukogudesse.
“Forseliuse aabits oli vägagi uuenduslik. Et lugemine oleks lihtsam, jättis Forselius aabitsast välja tähed, mida eesti keel ei vaja,” sõnas Põldvee. “Tähed ja häälikud langesid kokku, silpe oli lihtne hääldada ja sõnadeks kokku lugeda. Selle tarbeks oli kogu aabitsa tekst silbitatud. Veel enam – Forselius jättis ära suurtähed, sest nende hääldus oli ju sama, aga väljanägemine keeruline. Nii tuli lugemise alustamiseks ära õppide poole vähem tähti kui varem.”
Forseliuse aabitsad olid kasutuses üle poole sajandi. Sellest aabitsast sai alguse uuendatud kirjaviis, mida meie tunneme vana kirjaviisina.
Järgmised sammud astus Otto Wilhelm Masing. Tema “ABD ehk Luggemise-Ramat Lastele” ilmus 1795. aastal ja selles oli esimene õpetamisjuhend koduõpetuse tarvis. Masingu aabitsat ei saatnud edu, nii et ta põletas lõpuks müümata jäänud eksemplarid. 25 aastat hiljem koostas ta plakati moodi lugemislehed, mille tähestiku sai lõigata liikuvaks aabitsaks. Tähtede seas oli ka Masingu enda leiutatud Õ-täht.
Carl Robert Jakobsoni “Uus aabitsaraamat”, kust 50 päevaga lugema ja kirjutama võib õppida, ilmus 1867. aastal.
Põldvee sõnul on tähelepanuväärne ka meie kukeaabitsa traditsioon, mis sai alguse Riia trükikoja aabitsakukest 17. sajandil. Forseliuse aabitsatest tuntud kukk on ka Läti aabitsas, mille defektne ainueksemplar leiti ühe rootsiaegse Tartu Ülikooli arveraamatu kaanemakulatuurist.
“Eesti ja Läti aabitsakuke esiisa oli üks Wittenbergi lossikirkus asunud kukekujuline reliikviatenõu gravüür. Seetõttu võib meie aabitsakuke sugulasi leida vanadest aabitsatest üle Euroopa ja isegi Ameerikast. Meil püsib see traditsioon tänaseni,” tõi Põldvee välja.
