Miks üldse rääkida kogukonnaenergeetikast, kui päikesepaneelid eramajade katusel on juba sagedane vaatepilt? Küsimus pole enam ainult selles, kuidas üksikisikud saavad panustada taastuvenergia tootmisse, vaid ka selles, kuidas saaksime koos rohkem saavutada.
Ida-Virumaa on Eesti energeetika ajalooline kese ning praegu seisab piirkond silmitsi oluliste majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste väljakutsetega. Seega on põhjuseid mitmeid, miks heita pilk kogukonnaenergeetika arendamise võimalustele just Ida-Virumaal.
Kogukonnaenergeetika hõlmab laia ampluaad energeetikaga seotud tegevusi, kus kohalikud kogukonnad ühendavad oma ressursid ja teadmised, eelkõige selleks, et energiat toota, jaotada ja tarbida, jagades seejuures kulusid, kasu ja vastutust. See võib tähendada nii elektri tootmist päikese- või tuuleparkides kui ka soojuse tootmist kaugküttesüsteemides.
Tegemist ei ole pelgalt tehnilise lahendusega, vaid see kannab endas ka olulist sotsiaalset ja majanduslikku mõõdet, mille eesmärk on tugevdada kogukondi, vähendada keskkonnamõjusid ning suurendada paindlikkust ja vastupidavust energiasüsteemides, mis on üha haavatavamad geopoliitiliste pingete ja hinnakõikumiste suhtes.
Energiaühistute loomine on üks olulistest sammudest edukaks üleminekuks taastuvenergiale, edendades detsentraliseeritud energiatootmist. Seega oleks viimane aeg Eesti individualismi poole kalduvas ühiskonnas hakata naabritega paremini läbi saama. Kohalike elanike koostööl ja ühisrahastusel põhinevad taastuvenergia kogukonnad võiksid Ida-Virumaal õiglase ülemineku tuules anda majandusele uut hingamist, tagada julgeoleku ning aidata kaasa kliimaeesmärkide saavutamisele.
Kogukonnaenergeetika ja energiaühistute areng Eestis on alles algusjärgus, kuid huvi valdkonna vastu on kasvamas. Eestis on loodud mitmeid väiksemaid energiaühistuid (nt Tulundusühistu Energiaühistu) ning ellu viidud projekte, mille raames on kogukonnad algatanud päikese- või tuuleparkide rajamise.
Need algatused keskenduvad peamiselt elektrienergia tootmisele ja selle kohalikule kasutamisele, kuid võimalused ulatuvad ka kaugkütte ja teiste energiatootmisviiside arendamisse.
Ida-Virumaal ei ole veel ühtegi reaalselt toimivat taastuvenergiaühistut, mis motiveeriks kohalikke liituma ja näitaks teed teistele. Mis hoiab arengut tagasi? Kas põhjus peitub teadmatuses, usaldamatuses või hoopis liiga keerulistes algatuses? Need küsimused olid aluseks Tallinna Tehnikaülikooli 2024. aastal läbiviidud uuringule, mille tellis Eesti Roheline Liikumine Ida-Virumaal kogukonnaenergeetika teostatavuse hindamiseks.
Kuigi üldine hoiak on taastuvenergiale ülemineku suhtes toetav ja seda peetakse möödapääsmatuks, tõi uuring esile ühe olulise barjääri: inimestel on keeruline näha ühistupõhise energiatootmise eeliseid.
Miks oleks kasulikum energiat toota koos ühistus, kui seda saab igaüks üsna hõlpsalt ise teha? Paljuski tuleneb see individualism positiivsete kohalike näidete puudumisest. Kuigi teema on Eestis laual olnud juba aastaid, on edulood enamasti pärit välismaalt ja neid ei osata kohaliku kontekstiga siduda.
Uuringus osalenud leidsid, et paraku on ka meediakajastus suunatud pigem probleemidele kui edusammudele, mis muudab kogukonnaenergeetika veelgi teoreetilisemaks ja kergesti ignoreeritavaks.
Hiljuti taas esile kerkinud vastuolud taastuvenergia arendamise ja riigikaitse vahel tulid olulise takistusena välja ka mainitud uuringus.
Riigikaitselisi piiranguid arvestades on Ida-Virumaal võimalik rajada kuni 50 kW päikeseenergia tootmisvõimsus. Sellise tootmisvõimsusega arendustele on piiranguid vähem ja neid võib paigaldada kogu maakonnas. Üle 50 kW võimsusega päikeseparkide arendused vaadatakse üle juhtumipõhiselt. Tuulikuid ei ole lubatud rajada Jõhvi-Iisaku joonest ida poole, kuna tuulikute mõju riigikaitsealastele seadmetele on suurem.
Kogukonnaenergeetika seisab silmitsi ka infrastruktuursete väljakutsetega. Olemasolev elektrivõrk ei ole rajatud väikeenergiatootmist arvestades, mistõttu nõuab liitumine sageli võrgu tugevdamist ja suuri investeeringuid. See on väljakutse mitte ainult arendajatele, vaid ka võrguettevõtetele, kes peavad leidma võimalusi, kuidas liitumised kulutõhusamaks ja kättesaadavamaks muuta.
Puudu jääb ekspertidest ja eestvedajatest, kes suudaksid kogukondi liita ning projekte ellu viia. Kuna piirkonnas puudub terviklik plaan ja maakonnaülene koostöö energiakogukondade rajamiseks, on arengud seni olnud pigem sõltuvad entusiastidest ja aktiivsetest omavalitsustest.
Esile on kerkinud Alutaguse ja Lüganuse vald, mis on astunud esimesed sammud taastuvenergeetika suunas. Ka Ida-Virumaa omavalitsuste liit on teemaga kursis ja kaalub projektides osalemist, kuid puuduvad konkreetsed edulood, millele teised toetuda saaks.
Eelpoolmainitud takistused, piirkonna elanike üldine kehvem majanduslik olukord ning ka kogukonnasisese usalduse puudumine hoiavad ühistulise energiatootmise arengut tagasi.
Uuringust selgus, et kogukonnaenergeetika arendamiseks on Ida-Virumaal mitmeid unikaalseid eeliseid, mis võivad muuta piirkonna sel alal lipulaevaks. Ida-Virumaal leidub hulganisti sobivaid maa-alasid ning endiseid tööstus- ja kaevanduspiirkondi, kuhu saab rajada taastuvenergia tootmisjaamu. Samuti on maakonnas suur ajalooline energeetikaalane kogemus ja teadmine, mis tuleneb piirkonna pikaajalisest seotusest põlevkivienergeetikaga.
Lisaks on Ida-Virumaal juba olemas aiandus- ja korteriühistud, mis on sisuliselt juba valmis tegutsema energiaühistutena, need vajavad vaid suunamist ja teadlikkuse tõstmist, et hakata ise elektrit tootma.
Vastus uuringus teravalt tõstatunud küsimusele, miks eelistada energiaühistus tegutsemist individualismile, peitub just mainitud takistustes: ühistupõhises tootmises jagatakse kulud ja riskid, kasutatakse targemalt ära salvestuslahendusi ning saavutatakse suurem energiasõltumatus.
Näiteks väikese kogukonna päikesepark võimaldab rajada ühise elektrisalvesti, mis vähendab elektrihinna kõikumise riski ja annab võimaluse kasutada odavat elektrit siis, kui päike ei paista. Üksi seda teha oleks oluliselt kallim ja keerulisem.
Lisaks positiivsetele majandus- ja keskkonnamõjudele võivad energiaühistud pakkuda kohalikele kogukondadele ka muid sotsiaalseid või tervise ja haridusega seotud eeliseid. Need hõlmavad kogukonna ja sotsiaalse sidususe tugevdamist, avalikkuse teadlikkuse suurendamist energiatarbimise ja -tootmise kohta ning õhusaaste vähenemisega seotud tervisekasu, nagu hingamisteede haiguste ja muude terviseprobleemide esinemissageduse langus.
Riikides, kus kogukondlik energiatootmine on edukalt käima lükatud, toetavad seda sihipärased riiklikud ja regionaalsed meetmed. Näiteks Hollandis saavad väikesed kogukonnapõhised taastuvenergiaprojektid valitsuselt rahalist tuge ning Šotimaal pakutakse projektidele madala intressiga laene ja sihtotstarbelisi toetusi. Ida-Euroopast väärib esiletõstmist Poola, kus erinevad EL-i fondid, sealhulgas REPowerEU, toetavad energiakogukondade arengut.
Tartu Regiooni Energiaagentuuri projektijuht ja juhatuse liige Nele Ivask tõi kogukonnaenergeetika teemasid avavas taskuhäälingus Igaühe Särts välja, et Euroopa Liit töötab kogukonnaenergeetika arendamisel kohalike omavalitsuste rolli tugevdamise nimel. Tema sõnul nähakse omavalitsusi peamiste algatajatena, kelle ülesandeks on oma piirkonnas taastuvenergiakogukondade loomise toetamine.
Eestis nähakse kogukonnaenergeetikat kui perspektiivikat valdkonda, kuid siiani pole seda prioriteediks peetud ning puuduvad spetsiaalselt selle arenguks loodud meetmed.
Et valdkond Eestis tõeliselt areneks, on vaja suurendada teadlikkust, lihtsustada regulatsioone ja pakkuda kogukondadele rohkem toetusi. Eriti maapiirkondades võiksid kogukonnapõhised taastuvenergia projektid parandada elanike heaolu, tõsta energiajulgeolekut ja edendada majanduslikku stabiilsust. Eesti ei tohiks jätta kasutamata võimalust järgida eeskujusid, kus kogukonnaenergeetika on aidanud luua tugevamaid ja iseseisvamaid kogukondi.
