Schimmelpfennigi näidendid on esmalugemisel pea läbitungimatu kihtide ja võtete virvarr. Seekord satuvad autori tahtel ühel õhtul samasse kohta viis inimest, kes kõik, läbisegi ja riburada, jutustavad oma versiooni sellest, mis siinsamas meie silme all juhtuma hakkab, Johan Elmi jaoks on see esimene lavastajatöö Draamateatris.

“Seda nõksu, kuidas see kummaline tekst elama panna, oli üpris keeruline saavutada. Sellega tööd tehes ma läksin läbi tegelaste, ma sain aru, et mis on see rada, mida iga tegelane läbi käib. Siis hakkas see tekst elama. Tegelikult võiks öelda, et see on viis monolavastust, lihtsalt need toimuvad samaaegselt kõik,” rääkis Elm.

“Me nimetasime seda peaproovide perioodi üheks peaprooviks. Ta on üks tõeline pähkel, mitte igaüks ei vea ainult oma liini, vaid kogu seda rägastikku korraga,” kommenteeris üks osatäitja Hanna Jaanovits.

Merle Palmiste sõnul on tegemist väga põneva looga. “Inimene elab ja elab, ja seal on üks traagiline sündmus olnud, ta põgeneb iseenda eest, elu eest, argipäev on väga mõttetu, raske, valus. Ühel ööl juhtub midagi ja toimub positiivne muutus. Minu jaoks on see väga ilus lugu,” rääkis Palmiste.

Näidendi tõlkis Liis Kolle, lavastuse kunstnik on Eugen Tamberg ja etendused toimuvad Eesti Draamateatri väikses saalis.