Eeomisel, 2024. aastal ütles endine USA kaitseminister Lloyd Austin, peegeldades levinud Lääne veendumust: „NATO on ajaloo võimsaim ja edukaim liit.” Ometi sai NATO vaid kaks aastat varem, 2022. aastal, pärast 15-aastast kestnud sõda lüüa Talibanilt, mis on halvasti relvastatud mässuliste rühmitus, kirjutab endine Briti kuningliku laevastiku kommodoor Steve Jermy väljaandes Responsible Statecraft.
Kuidas ühitada NATO alandavat lüüasaamist ja Austini seisukohta?
Muidugi pole NATO kunagi olnud ajaloo võimsaim sõjaline liit – see tunnustus kuulub kindlasti Teise maailmasõja liitlastele: USA-le, Venemaale, Suurbritanniale ja Rahvaste Ühenduse riikidele. Sellegipoolest tegi NATO pärast 1945. aastat oma tööd, tegi seda hästi ja meie, kes me selles teenisime, olime selle üle uhked.
Pärast Berliini müüri langemist on selle edu siiski tuhmunud. Kosovos rahuldav. Afganistanis alandatud. Ukrainat ähvardab strateegiline lüüasaamine. Kas me oleme tõesti kindlad, et NATO on võimeline kaitsma demokraatlikku Euroopat väidetavalt ekspansionistliku Venemaa eest tavapärase NATO-Venemaa sõja viimsepäeva stsenaariumi korral?
Viimsepäeva NATO-Venemaa sõjastsenaarium on määrav viis selle küsimuse uurimiseks. „Amatöörid räägivad taktikast, professionaalid uurivad logistikat” ja meie strateegiline analüüs peab algama juba NATO logistika tagalaaladest, et seejärel edasi liikuda tulevase lahinguliini suunas Euroopa mandril.
Esiteks, erinevalt Venemaast ei ole ükski suur NATO riik tööstuslikult sõjaks mobiliseeritud, mida tõendab tõsiasi, et Venemaa toodab endiselt Ukraina jaoks mürske rohkem kui NATO. Mis muuseas tõendab vale arvamust, et Venemaa on valmis võtma rohkem Euroopat – kui me NATO-s seda tõesti usuksime, mobiliseeruksime kõik kiiresti.
Veelgi olulisem on see, et pole selge, kas NATO saaks mobiliseeruda kiirusel või ulatuses, mis on vajalik, et toota Venemaale vastav kogus varustust, laskemoona ja inimesi. Ja kindlasti mitte ilma pika ettevalmistuseta, mis meie kavatsusest märku annaks. See ei puuduta ainult kaotatud tööstusvõimsust, vaid ka kaotatud finantsvõimet. Suurimatest NATO riikidest on vaid Saksamaal võla suhe SKT-sse alla 100%.
Teiseks peaks USA ulatuslikud väed mandri-Euroopasse saatma, et saavutada selles NATO-Venemaa sõja viimsepäeva stsenaariumis väiksemadki eduvõimalused. Isegi kui USA armee toodaks kohale vajalikus mahus – 2023. aastal 473 000 inimest, mis jääb alla kolmandiku praegusest Vene armeest –, peaks valdav enamus Ameerika varustusest ja logistikast liikuma meritsi.
Seal oleksid nad kaitsetud Vene allveelaevadelt välja lastud torpeedode ja miinide suhtes. Endise allveesõja spetsialistina ei usu ma, et NATO-l on praegu Euroopa meresideliinide kaitsmiseks vajalikke allveelaeva- või miinitõrjevägesid.
Samuti ei suuda need jõud edukalt kaitsta Euroopa süsivesinike importi, eriti naftat ja veeldatud maagaasi, mis on Euroopa majandusliku ellujäämise jaoks nii olulised. Meie merevarustuse haavatavuse tõttu tekkivad kaotused ei halvendaks mitte ainult sõjalist tootmist, vaid tooks NATO kodanikele kaasa ka kiirenevaid majanduslikke raskusi, kuna sõja puhkemisega kaasnev hüppeliselt tõusvad hinnad ja energiapuudus suurendasid kiiresti poliitilist survet kokkuleppele jõudmiseks.
Kolmandaks puutuksid meie lennujaamad, meresadamad, väljaõppe- ja logistikabaasid kokku tavapäraste ballistiliste rakettide rünnakutega, mille vastu on meil äärmiselt piiratud kaitse. Tõepoolest, Orešniku ??raketi puhul kaitset pole.
Mach 10+ kiirusega saabuv Orešniku ??rakett hävitaks NATO relvatehase ehk mere-, armee- ja õhuväebaasi. Nagu Ukrainas, oleks Venemaa ballistiline kampaania suunatud ka meie transpordi-, logistika- ja energiataristule. 2003. aastal, kui töötasin Briti kaitseministeeriumis poliitika planeerimise staapide heaks, näitas meie 11. septembri järgne ohuanalüüs, et edukal rünnakul LNG terminali vastu, nagu Milford Haven, Rotterdam või Barcelona ??oleks hukatuslikud tagajärjed. Järgnevad majanduslikud šokilained leviksid kiiresti üle Euroopa mandri, mis sõltub nüüd üha enam LNG-st.
Neljandaks, erinevalt Venemaast on NATO riikide väed heterogeenne kamp. Minu enda kogemus juhtides kõigi Euroopa sõjalaevade avamerekoolitust Flag Officer Sea Training Plymouthis ja hiljem NATO vägedega Afganistanis töötades oli see, et kõik NATO sõdurid olid erakordselt entusiastlikud, kuid neil oli väga erinev tehnoloogilise arengu tase ja väljaõppe tõhusus.
Võib-olla veelgi olulisem on see, et peale käputäie Ukrainasse paigutatud NATO koolitajate väljaõppe on meie sõdurid välja õpetatud vastavalt droonieelsele „manöövridoktriinile” ja neil ei ole reaalset kogemust kaasaegsest kurnamissõjast. Vene armeel on nüüdseks peaaegu kolm aastat kogemust ja see on vaieldamatult maailma kõige lahinguvalmim.
Viiendaks on NATO otsustussüsteem tülikas, mida takistab vajadus pidevalt suhelda liitlasvägede Euroopa kõrgeima peakorteri ja riikide pealinnadega – see keerukus muutub aina hullemaks, kui võetakse vastu mõni uus ??riik.
Mis veelgi hullem, NATO ei suuda strateegiat teha. Vahetult pärast 2007. aastal Afganistani jõudmist avastasin üllatusega, et NATO-l puudub lahingustrateegia. Vaatamata Venemaa arvukatele hoiatustele NATO laienemise kohta, mis moodustab punase joone, ei olnud NATO 2022. aastal sõja puhkemise ilmselgeks võimaluseks strateegiliselt valmis – seda tõestab taas meie suutmatus konkureerida Venemaa mürskude tootmisega.
Isegi praegu, 2025. aastal on NATO Ukraina strateegia hägune, võib-olla kõige paremini kokkuvõtlikult „alistumine ja lootus”.
Kokkuvõtteks võib öelda, et NATO positsioneerib end Euroopa kaitsjana, kuid tal puudub tööstuslik suutlikkus kurnamissõdade jätkamiseks, ta sõltub täielikult USA vägedest, et saavutada mingitki edu, ei suuda rahuldavalt kaitsta oma meresideliine Venemaa allveelaevade vastu või selle väljaõppe- ja tööstusinfrastruktuuri strateegilise ballistilise pommitamise vastu, koosneb väga erineva tasemega tavajõudude segust ja tal puudub võime strateegiliselt mõelda ja tegutseda.
Kerget NATO võitu ei saa eeldada ja ma kardan, et vastupidine tundub mulle palju tõenäolisem.
Mis siis? Tavapäraselt võiksime nüüd välja töötada, kuidas parandada ilmnenud ilmseid nõrkusi. Strateegilised auditid võimelünkade kinnitamiseks. Võimeanalüüsid, et välja selgitada, kuidas lünki täita. Konverentsid, et otsustada, kes mida teeb ja kuidas kulud peaksid jaotuma. Samal ajal lootes, et NATO võib lõpuks Ukrainas võidule pääseda, hoolimata kõigist vastupidistest tõenditest.
Kuid ilma NATO riikide ühehäälse nõusolekuta sõjaliste investeeringute ulatuslikuks suurendamiseks oleks meil õnne lahendada need võimepuudused alles kümne aasta jooksul, rääkimata viiest.
Või võiksime kaaluda – viimaks – paljude Lääne realistide hinnangut, et NATO laienemine oli Vene-Ukraina sõja süütepaber. Venelased hoiatasid meid ikka ja jälle, et selline laienemine kujutab endast punast joont. Nii tegid ka mõned meie suurimad strateegilised mõtlejad, alates George Kennanist 1996. aastal, Henry Kissingerist, Jack Matlockist, isegi Bill Burnsist oma kuulsas diplomaatilises telegrammis „Njet tähendab Njet” ja viimati John Mearsheimer oma 2014. aasta prognoosidega. Kõiki neid ignoreeriti.
Tõde on see, et NATO eksisteerib nüüd selleks, et astuda vastu oma jätkuvast eksisteerimisest tulenevatele ohtudele. Ometi, nagu meie stsenaarium näitab, ei ole NATO-l suutlikkust alistada esmast ohtu, mille tema jätkuv eksisteerimine on tekitanud.
Nii et võib-olla on käes aeg ausaks diskussiooniks NATO tuleviku üle ja esitada kaks küsimust. Kuidas naasta jätkusuutliku rahu juurde Euroopas, mida kõik konflikti pooled taotlevad? Kas NATO on selle jätkusuutliku rahu peamine takistus?
#wpdevar_comment_1 span,#wpdevar_comment_1 iframe{width:100% !important;} #wpdevar_comment_1 iframe{max-height: 100% !important;}