Eesti hiphop on hetkel omadega natuke veidras kohas ja tundub, et (osati küll täiesti loomulik) buumijärgne väsimus on lõplikult kontidesse settinud. Nüüd, kus uusi nimesid tuleb juba mõnda aega väiksema tempoga peale ning olulisemad uuendajad on jäänud vaiksemaks (hiljuti küll saime paljulubavaid singleid ja lootust albumitele), on üldpilt jäänud kuivaks, seda nii kitsamat kui ka laiemat pilti vaadates.
Põhiline energia tundub hetkel minevat juba kord läbi (või üle) elatud peo- ja tränaräpi peale (Triibupasta, Sipelga, Väike PD, aga ka “Pilates spiritual clüb” jms), mis vahel õnnestub paremini, vahel halvemini, aga üldjoontes on siiski tehtud ja nähtud. Oma uuemates ja vanemates skeenedes toimetatakse muidugi ka edasi, jagub alles alustavaid-katsetavaid tegelasi, suvel saime ju tegelikult ka võrdlemisi juba vetarani staatuses Pluuto võrdlemisi värvika albumi, mis küll millegipärast tuli ja läks. On väiksemates ringkondades oma asju ajavaid rühmitusi ja artiste, viimase aasta jooksul kaks plaati välja andnud Dew8 on endiselt heas vormis, ja boom bap’i omauniversum liigubki tegelikult isemoodi tempos, välismaailma vastu suurt huvi tundmata. Sinna juurde muidugi kõik need plaadid, mille võib-olla väga andekad loojad ei pruugi olla kõige vilunumad selle info levitamises.
Aga kitsamalt vaadates võis ideede puudust täheldada nii aastalõpu edetabelites – ei kultuuriportaali ega Areeni aasta parimate hulka ei jõudnud ühtegi kodumaist hiphop-albumit, 2023. aastal oli mõlemas kaks ja pool (Lil Till, Genka-Dew8 ja Boipepperoni) – kui ka Eesti muusikaauhindade aasta räppartisti nominentide hulgas. Seal võtavad mõõtu Villemdrillem lühialbumiga “11”, 372Kaspar produtsendialbumiga “Hasart” ja Säm enda teise täispikaga “Südamelt ära”. EMA nominendid ei saagi anda ette täit pilti hiphopis toimuvast, võib öelda, et ei andnud ka buumi ajal (ja see tundub üldse olevat üks keerulisemaid kategooriaid, kuhu sisse murda, kui sul autoraadiotega otseühendust ei ole), aga kuivusaste on isegi selles kontekstis üllatav. Siin kõige kohal hõljub kuskil ka endise hooge aastahitte meisterdav Nublu, kelle žanrikategooriaks on tänavustel EMA-del hoopis pop.
Ei tea, kui jõuliselt vaidleks Villemdrillem vastu väitele, et oma viimase lühialbumi “11” põhjal ta kõige suuremas inspiratsioonibasseinis hetkel ei kümble, arvatavasti mitte liiga jõuliselt, kuigi üllatavalt meloodiline Drill-n-B singel “Klepto” oli paljulubav. 372Kaspari staariparaad/megaprojekt “Hasart” ei pakkunud ka viisakale teostusele vaatamata ühtegi uut ega huvitavat ideed ega andnud aimu eristuvast käekirjast. (Ainus välgatus oli see, et üldiselt väga vali Merilin Mälk on salaja olnud parim, kuigi vist ka ainukene, pisikese ja eestikeelse magamistoa-RnB-laulja – tee, mis tahab kindlasti rohkem avastamist.) Siinkohal tasub kogu eelneva, ja tegelikult ka järgneva, jutu põhjal välja tuua, et Legendaarne raadio tuli täpselt õigel ajal ja loodetavasti on meil lihtsalt ideede-vaikus enne uut tormi.
Aga kõige laiema kõlapinna on neist kolmest nominendist leidnud Sämi “Südamelt ära”, lausa nii, et pälvis ka aasta albumi nominatsiooni. Nii et vaatame siis otsa Sämi tormijooksule Eesti räpi krooni suunas.
Südamelt ära
Albumi ilmumise paiku toimunud meediaringkäigul hakkas kõrva ja silma Sämi palve kuulata albumit mõttega, süvenenult ja just sõnadele keskendudes, nii et (natuke paratamatult) ma nii ka tegin. Iseenesest on tegu võrdlemisi tervikliku albumiga, sai seda kuulatud mõne teise samal ajal ilmunud kodumaise albumi vahele, ning nendega võrreldes püsib ta 44 minuti jooksul justkui koos ja on sellena, mis ta on, usutav.
Säm on üllatavalt aus ja isiklik, isegi vapralt räpib nii väiksematest ebakindlustest kui ka närivast hirmust oma lähedasi alt vedada. Heitleb oma vigadega, proovib aru saada, mis ta vead üldse on ja siis võib-olla laskub uuesti nende küüsi. Teisalt saame teada ka seda, et viimasest albumist saati ei ole Säm pikemaks kasvanud ja et ta juuksur on endiselt Sten.
Ja kuigi albumil ettekantu saab ilma tõde painamata just nii kokku võtta, siis “juuksur Sten” annab aimu reaalsusest, kus tegelikult kipub fookus kaduma, kui see üldse tegelikult olemas on. Sämi iga rida ruttab suure hooga oma riimi juurde ja kolmveerand tunni jooksul jääb tahes-tahtmata lõpuks mulje, et oluline ongi ainult riim. See, mis tuleb enne või pärast seda, erilist kaalu ei oma, sest üle Sämi huulte tuleb ka lihtsalt täiesti tavalisi kõnekeelseid lauseid, kuhu on kuskile mingi rõhk sisse pistetud ja eelmise reaga riimuma pannud ning siis räpirea pähe kuulajale üle antud. Ja kuulaja peaks siis justkui räpparit usaldama, et kuna sõnad riimuvad ja neid on palju, siis järelikult on tegu ka räpplooga.
Olukorra teeb keerulisemaks ka omamoodi eesti keele oskus, mille tulemusel kõlab albumil igasugu veidraid anti-eestikeelseid moodustisi, mis pääsevad kõikidest filtritest läbi, sest riimi on ju vaja. Räppmuusikas muidugi võib ja, ma ütleksin, et lausa peabki keelega igatepidi mängima. Tihti segatakse ju samamoodi “anti-eestikeelselt”, aga sealjuures vahel väga andekalt-nutikalt eesti, inglise ja muid keeli, tulemuseks monstrumread, mis keelepuritaanid mõne sekundiga hingetuks tõmbaksid, aga “Südamelt ära” peal ei ole need momendid esitletud kuidagi mängulistena, rõõmu keele piiritusest nad ei paku, topelt-tähendusi ei teki, ei ole need ka kuidagi leidlikud, nii et kahjuks jääb alles ainult järeldus, et artisti eesti keel lihtsalt longab.
Sealt edasi leiame ka korraliku portsu lihtsalt segadusttekitavaid ja kohati lausa silmi peast välja vupsama panevaid fraase või ridu. “Ma olen sinu ukse taga nagu e-Selver // Võta mind lehtede varju, Urmas Alender” või “Ma mõtlen täna enda ploomidega // ja ma baaris maksan kõikidele kroonidega”. Iseenesest võiks ju e-Selver ja Urmas Alender kuidagi lõbusalt ühes terviklikus bar’is üksteiseni tee leida, aga kuna peaaegu kõik need hämmingu äärele ajavad read on ette kantud surmtõsiselt ja kuivalt, siis jäävad nad oma totruses väga alasti. Iseenda välja öeldu naljakusest Säm teadlik ei ole, seega tuleb ka meil sellesse tõsisesse suhtuda, aga see on kahjuks võimatu.
Rääkimata kõikidest üksteisele risti sissesõitvatest vastuoludest, kus Säm alkoholi ei joo, aga on kange alko nüüd enda jaoks valge veiniga asendanud, üks hetk rügab öösiti tööd, et saaks oma tüdruksõbrale head elu pakkuda, siis käib ööklubides teistelt tüdrukutelt ninanipsu saamas ja suviti on tal võõras lõhn küljes, aga plaadi lõpuks teeb ikkagi meile selgeks, et tal on kavas teha abieluettepanek. Eks me olegi muidugi kõik vastuolusid täis, ja on normaalne, et seda on ka muusika, aga need tuleks siis mängida välja ka vastuoludena, mitte vahelduvate veendumustena. Hetkel jääb ikkagi mulje, et Säm unustas ära või teda eriti ei huvitanud, millest ta eelmise loo peal rääkis.
Muidugi ei käi see iga rea ja loo kohta, on ka täitsa õnnestunud või täiesti normaalseid võrdlusi, teema-arendusi ja ridu, aga 15 loo peale ükski mõte isegi natukene üllatavasse paika ei maandu ega ootamatu kavalusega muigama ei aja. Silpide puuduse korral on aukudesse lahke käega topitud ka täitematerjali. Õnneks eelistab Säm tavalise “ju” asemel vist sõna “siin”. (“Ma nostalgitsen siin noorust, et ei oleks pidanud vanaks ma siin saama” – kus “siin”? ) Kuna album on sõnu täpselt nii paksult täis topitud ja sinul kuulajana palutakse nende hoolega välja treitud ridadele kogu oma ajumahuga keskenduda, ilma, et seal midagi üle määra keerulist lahti dešifreerida oleks, siis paratamatult hakkad ajapikku neid mügarikke, millest järjepidevalt üle sõidad, üha intensiivsemalt tundma ja sees hakkab keerama.
Eriti kuna Sämil ei ole suurt vahet, mis biit ta all käib, sest lahendab ta nad kõik lõpuks ikkagi väga sarnaselt, on suure osa ajast ühe ja sama flow, tooni ja intonatsiooni küljes kinni ning muusikalises mõttes midagi eriti kuulata ei olegi. Nii et võib-olla Sämi palve keskenduda just eriti sõnadele oli mõnes mõttes asjalik. Okei, “Tõusen tuhast” lõpp on veidi meloodilisem, “Maria” peal proovib Säm refräänisabasid natuke dekoratiivselt siluda, “Heale lennule” on isegi refrään kirjutatud ja lugude “Sinu võit”, “Kesköö paiku” ning (tegelikult ka arvestatava Sämi refrääniga) “Võõrad suled” biitidel jagub ka potentsiaali. Aga peale mõne puhtobjektiivselt catchy fragmendi hoiavad plaati vee peal produtsendid, eesotas (ma saan aru, et) executive producer Karl Killinguga, kelle vilksatavad taustavokaalid samuti vähemalt minul elus aitasid püsida. Positiivne on ka see, et Säm on biidipankade asemele hakanud usaldama kodumaiseid tegijaid.
Sämi paindumatus saab hetkega ilmselgeks ka siis, kui plaadil astub ette mõni külaline. Reket küll suurt kontrasti ei paku, aga kannab ette oma viimase aja salmidest ühe parima, aga koos Sämiga paralleelselt esile kerkinud Kewini (varem Kaw) mõnusalt kile ja viimseni pingul häälepaeltega ette kantud salm toob jällegi eriti selgelt esile Sämi üheülbalisuse, millega kuulajad on pidanud eelnenud 11 loo jooksul rinda pistma. Sama efekt on ka Killingu salmil.
Dostojevski
Esiksingli järel on plaadi suurim hitt akustiline “Idioot”, mis on inspireeritud Dostojevski samanimelisest romaanist. Säm räpib kuidagi allanvainolalikult:
“Ma olen jälle terve suvi, tundnud end kui idioot // Ausalt öeldes see ei kruvi, ma olen pilvedesse eksinud piloot // Dostojevski keset klubi, sest ma olen lihtsalt idioot // Ausalt öeldes see ei kruvi, ma olen pilvedesse eksinud piloot”
Aga… Dostojevski ju ise ei olnud idioot, ütleks isegi, et üpris tark mees. Raamatu pealkiri viitab ikkagi peategelasele, kes, minu arusaamist mööda, ei olnud ju ka tegelikult idioot, kindlasti mitte seda sorti idioot, kellena Säm ennast klubis tunneb, kui salapärane öine neiu teda lolliks teeb. Niisiis jääb see ebavajalik remark täiesti arusaamatuks ja, ausalt öeldes, mitte ainult ei kruvi, vaid ajab lausa hulluks. Aga võib-olla olen ma ise idioot ja ei suuda sellest võrdlusest läbi närida. Vähegi mõistliku selgituse eest Dostojevski-reale oleksin igavesti tänulik.
Pärast seda isukat tähenärimist tahaks öelda, et tegelikult ei tahaks üldse tähti närida, aga muud ei jää üle, sest hammaste alla jäävad ainult ja ainult kuivad, tahumata tükid, midagi mahlakat, siidist, elevusttekitavat või isegi lihtsalt lõbusat “Südamelt ära” pealt ei leia. Nii et jäädki neid kuivi ja nätskeid lugusid mäluma ja ähkima-ohkima laulusõnade üle, millega tegelikult saanuks ju teha ka nii head lood, et vildakad võrdlused Dostojevski teostega muutuksid täiesti ebaolulisteks, lollid sõnad võivad olla ühe hea loo juures üks olulisemaid asju.
Samas võib Sämi kindlasti kiita selle eest, et ta on suutnud omal käel ja sõbrast manageri abiga oma kuulaja üles leida ning panna kokku vägagi arvestatava muusikukarjääri. Sellele viitab ta ka albumil – kuidas erinevatest pakkumistest keeldub, kuigi varem kõigega kaasa läks, ning kuidas ta on korduvalt ära öelnud ka suurtele plaadifirmadele. “Trofeesid mul ei ole, aga selle eest on circa 10 000 fänni, kes mu muusikaga rahul // Kes teist saab öelda sama?” Palju neid tõesti ei ole.
Selle kõrval kumab läbi Sämi pisendav, äkki isegi üleolev suhtumine iseenda muusikaalastesse tegemistesse. Ta räpib näiteks “Ma teen kõik, a’ kuhugi ei pühenda end // Mul on tunne, et ma kaugeltki ei ületa end // Annan muusikasse endast vaevu kümmekond prossa // Ja sellegagi puudutan lage, mis ma öelda oskan” või siis “Teen kõike muud kui muusika, a’ ikka läheb hästi” või siis “See siin ei ole minu lagi // Mul on sellest muusikast savi”.
Viimane väide vist kostub kahjuks ka albumilt läbi. See, et Sämil on muusikast tegelikult savi, tundub olevat ka põhjus, miks “Südamelt ära” on nii inspiratsioonitu ja kammitsetud mingit väga veidrat sorti pingest. Sest kui Sämil on tõesti savi, siis vastab see kõikidele muredele, mis siin arvustuses välja on toodud, ja see on okei. Teisalt ma usun, et mingit sorti kirega Säm ikkagi muusikasse suhtub, tervet albumit oleks täiesti kiretuna veidi keeruline teha. Lihtsalt võib-olla tuleb see kirg natukene valest kohast, sellisest, mis jätab tulemuse pragmaatiliselt kuivaks ja bürokraatlikuks, n-ö corporate rap, mitte otsivaks, avastavaks, leidlikuks ja inspireerivaks.
Sest et Säm ütleb veel: “Tähtis on vaid see, et oleks edukas ma elu eest,” ja mujal lisab: “Sest töö ja vaev võidab alati talenti”. Selles on ju muidugi ivake tõtt. Tõesti, lihtsalt andekana paigal istudes on “võita” raske. Aga teistpidi võib ainult töö ja vaevaga jõuda näiteks väga kaugele, aga mitte kõrgele (või vastupidi), sest töö ja vaev kunagi talenti päriselt asendada ei saa.
