Me kohtusime Elinaga esimest korda kahe päeva eest, et arutada
tänase intervjuu teemasid. Kõik küsimused on inspireeritud sellest vestlusest. Üks põhjuseid, miks te HeadRead festivalil osalete, on Saana Havase kriminaalromaanide sari. Neljas raamat “Kuidas kohtuda surmaga” ilmus vähem kui kuu aja eest. Õnnitlen jällegi.
Hetkel on neljast romaanist kaks eesti keelde tõlgitud. “Kui kuningas sureb”
(“Kun kuningas kuolee”) ja “Kui jäljed kaovad” (“Kun jäljet katoavat“). Ma olen mõlemat lugenud ja nüüd ootab veel üks fänn kahe järgmise romaani tõlkimist eesti keelde. Loodetavasti juhtub see peagi,
aga alustame algusest.
Teie esimene romaan “Kui kuningas sureb” ilmus 2020. aastal. Sellel läks väga hästi ja võitsite samal aastal kaks auhinda. Storyteli audioraamatu auhinna
parima kriminaalromaani eest ja Elisa Kirja auhinna parima uustulnukana. Millal te hakkasite unistama kirjanikuks saamisest, eriti krimikirjanikuks?
Suur rõõm on siin olla. Ma olen Helsingist pärit ja sõidan väga tihti laevaga Tallinna. Iga kord käin Rahva Raamatust läbi ja püüan oma raamatuid leida. Nii et ma luuran nende järel, sest kirjanikuks saamine oli minu väga suur unistus juba siis, kui olin ehk 10-aastane.
Ma kirjutasin algul kaks käsikirja, ühe 20-aastaselt ja teise 30-aastaselt. Aga need saadeti kirjastustest väga kiiresti tagasi vastusega: “Ei. Mitte mingil juhul.” Aga siis otsustasin seda veel ühe korra teha. Kolmandal korral sain aru, et peaksin kirjutama krimiromaane, sest ma loen neid päris tihti. Igal nädalal on mul uus kriminaalromaan laual. Mulle meeldivad mõistatused ja lahenduseta kuriteod.
Tegelikult seostub sellega üks väga huvitav lugu. Pärast seda, kui ma otsustasin
selle kriminaalromaani kirjutada ja kõik sellesse panustada, minnes viimasele katsele, sain ma oma ämmalt vanad kõrvarõngad. Märkasin peagi, et need on väga vanad. Need olid kullast ja väikeste pärlitega. Ma küsisin temalt, kust ta nii vanad kõrvarõngad sai. Mu ämm ütles, et ta sai need algselt oma ristiisalt.
Ma olin selles perekonnas uus ja polnud selle ristiisaga kohtunud. Küsisin, et kes ta on, me pole ju kohtunud ja mu ämm ütles: “Ei, te polekski saanud kohtuda, sest ta mõrvati ühes mõisas 1970. aastate lõpus.” Ma vaatasin neid kõrvarõngaid, kananahk tuli ihule ja ma otsustasin, et panengi selle loo kirja.
Ja nii läksin ma esimest korda Hartolasse, mis on üks väga väike asula Soomes.
See nimetab ennast kuningriigiks. Väike kohake, mis nimetab ennast kuningriigiks. Ma läksin sinna, uurisin tausta ja sellest saigi minu krimikirjaniku karjäär alguse.
Kuidas see tausta uurimine välja nägi?
Üks minu romaanide peategelastest on Saana Havas. Ta on väga uudishimulik inimene. Esimeses raamatus läheb Saana Havas ka Hartolasse ja kuuleb vanast mõrvajuhtumist, mille kohta ta otsustab rohkem välja uurida.
Ma töötasin sel ajal reklaamiagentuuris, kui esimest korda Hartolas käisin. Ma armastan politseisarju, olen neid palju vaadanud ja saatsin seega politseile meile, et kas oleks võimalik saada Hartolas 1970. aastate lõpus toimunud mõrvaloo toimikut.
Nädal hiljem helistas mulle kriminaaluurija. Ta küsis, miks ma selle juhtumi kohta pärin. Ma ütlesin, et tahan selle lahendada. Ta ütles, et kuna see on
lahendamata cold case, siis ei saa nad mulle mingit lisainfot anda. Sel hetkel sain ma aru, et pean looma väljamõeldud loo selle kogemuse ainetel. Võib-olla leiab esimese raamatu algusest sellega mingeid sarnasusi, kui Saana Hartolasse läheb.
Kui kaua esimese krimiromaani kirjutamine võttis? Oli see keeruline protsess?
See oli tegelikult väga lõbus, mis andis ka mulle märku, et see võib väga hästi lõppeda. Sest mul oli tunne, et kirjutada on väga vahva ja ma nautisin seda väga.
Aga see võttis küll seitse aastat, et esimest raamatut kirjutada, sest ma kirjutasin seda õhtuti ja vahel ka nädalavahetustel.
Võib-olla ka kartsin, et kui käsikirja kirjastusse saadan, võivad nad keelduda, sest panin sinna endast kõik. Pärastpoole, kui sain vastuseid mitmest kirjastusest, ütles mu toimetaja, et kui käsikirjast oleks trükki läinud see versioon, siis oleks see olnud 900 lehekülge. See oli päris pikk.
Esimese raamatu puhul rääkisite kõrvarõngastest, aga kust te järgmiste romaanide jaoks inspiratsiooni kogusite?
Ma vaatan palju politseisarju ja loen krimiromaane, aga ka ajalehti lugedes märkan kadunud isikute kuulutusi ja lasen kujutlusvõimel ülejäänud töö ära teha. Mind huvitavad igasugused inimeste salapärased kadumised ka päris elus. Kui ma midagi huvitavat loen, siis kujutan ette, kuidas võiks juhtuda midagi, mis meenutaks päris elu, ja mis võiks edasi juhtuda.
Milline teie kirjutamisrutiin välja näeb?
Alguses oli minu jaoks üks suurimaid asju see, et ma ei pea olema kunstnik
ja igal õhtul punast veini jooma, ei pea kuu aega puhkust võtma, et kirjutada saaksin.
Mul oli siis väike laps ja ma sain aru, et võin sülearvuti avada ja kirjutada 15 minutit päevas. Lihtsalt niimoodi alustada. See oli üks mu suurimaid avastusi, millest palju kasu oli. Et ma ei vaja täiuslikku hetke, vaid poolt tundi, et kirjutada.
Aga nüüd, kui kirjutamiseks on pidevalt aega, ütleksin nii, et ma püüan saada inspiratsiooni ühest lausest või stseenist, mida peas ette kujutan, et mida tegelased teeksid ja siis panen selle kirja. Mind inspireerivad huvitavad kohad, huvitavad lood, isegi üks konkreetne tunne võib kõik valla päästa.
Tavaliselt kirjutan ma hommikuti, pärast mitut tassi kohvi, siis on mul head energiat. Ja ülejäänud päeva tegelen taustauuringu või millegi muuga. Ma olen kuulnud, et on kirjanikke, kellel on Exceli failid, kus on kirjas, kuidas tegelased arenevad. Minul pole midagi sellist. Mul pole isegi ajakava paigas. Ma lihtsalt loon lugu ühe lehekülje haaval ja pärast korrigeerin kõike.
Huvitav meetod. Te ütlesite, et loete palju. Nüüd on õige aeg küsida, kes on teie kirjanduslikud eeskujud. Miks just nemad ja kuidas nad teie kirjutamist mõjutavad.
Ma alustasin päris noorena Agatha Christie romaanidega. Siis avastasin ma näiteks Camilla Läckbergi, kes on mind palju inspireerinud, sest mulle meeldib Camilla Fjällbacka sari. See on väga hea. Camilla Läckbergi raamatud on väga paksud, aga väga kiiresti loetavad. Neis on ka inimsuhteid ja mulle meeldib stiil, mida ta kasutab.
Aga teine krimiromaanide kuningas on Jo Nesbø. Mulle meeldib, kuidas ta süžeesid loob. Teeb seda meisterlikult ja laseb lugejal mingil moel arvata, kuidas kõik toimus, siis aga üllatab sind, ja miski pole nii, nagu sa varem arvasid. Tema raamatud meeldivad mulle ka väga.
Tagasi teie romaanide juurde. Teil on meedia- ja turundussfääri taust. Töötasite ka copywriter’i ja loomingulise juhina. Ma märkan siin teatavat sarnasust teie peategelase Saanaga. Kui palju on Saanas teid ennast?
Vähemalt nii palju, et mina ja Saana armastame mõlemad pitsat ja head veini, ja me oleme väga uudishimuliku loomuga. Saana on minult kogu mu uudishimu saanud. Aga ma pole Saana, olen hoopis teistsugune.
Kui ma töötasin meediaalal raadio- ja televisioonifirmades, sain aru, et on palju Y-põlvkonna liikmeid, kes on läbi põlenud. Ma tahtsin seda oma tegelaskujusse lisada. Esimeses raamatus on Saana omadega ummikus. Ta mõtleb, mida edasi teha, on pisut väsinud ja läbipõlemisest räsitud.
Mul on Saanaga midagi sarnast, aga me oleme ka täiesti erinevad inimesed. Ma kirjutan ju ka mõrvaritest, aga pole ise selline. (naerab)
Õige tähelepanek. Teie romaanides on veel üks peategelane, kriminaalkomissar Jan Leino. Te rääkisite naljaka loo, millal ja kuidas te päris elus Janiga kohtusite. See oli palju aega pärast tegelaskuju loomist. Ma usun, et ka lugejad tahavad seda naljakat lugu kuulda.
Jah, esimese raamatu loomise ajal oli Saana tegelaskuju algusest peale väga kindlalt paigas. Samal ajal keris seal lugu, mis toimus minevikus, noore tüdruku häälega. Aga politsei tegelaskujudega mul nii tugevat tunnetust polnud. Mu toimetaja ütles, et krimiromaani kirjutades peaks seal politseinikke olema. Ütlesin, et jah, äkki tõesti ja lõin Jan Leino tegelaskuju.
Vaimusilmas pidasin ma Jani väga nägusaks politseinikuks, 30 eluaasta ringis kriminaaluurijaks, kes elab Helsingis Punavuori piirkonnas. Talle meeldib jalgrattaga sõita, tal on habe ja puha. Hiljem kõpitsesin ma koos oma toimetajaga käsikirja ja ta ütles, et ma peaksin politseinikega intervjuusid tegema, et lähemalt uurida, kuidas mõrvajuurdlus päriselt välja näeks.
Ta andis mulle ühe mehe numbri, me kohtusime ja jõime kohvi, sõime kaneelirulle ja rääkisime selles Helsingi kohvikus mõrvadest. Tema nägemine šokeeris mind, sest ta nägi välja täpselt selline, nagu ma olin Jani ette kujutanud.
Ma pidin vestluse alustuseks ütlema, et ma olen juba oma raamatus tema teisiku loonud. Rõhutama, et ma tegin seda enne meie kohtumist, et ta ei arvaks,
et ma kirjutasin temast.
Aga temaga oli väga huvitav kohtuda ja kuulda, kuidas mõrvajuurdlused
päriselt kulgevad. Ma küsisin temalt ka seda, et kui keegi sooviks mõrvata inimest Suomenlinna kindluses, mis on koht, kus surnukeha esimeses raamatus leitakse, siis kuidas ta seda teeks. Tema aga ütles, et tavaliselt lihtsalt minnakse
ja lastakse teine inimene maha. Ma ütlesin, et sellest on võimatu 500 lehekülge kirjutada. Ma vajan midagi keerulisemat. Aga see oli väga huvitav vestlus.
Saana lood on nii politseijuurdluste romaanid, kus mõrvajuhtumeid lahendatakse, kui ka armastusromaanid väga erinevate romantiliste suhetega, kus probleeme on nii palju, kui lugeja ette kujutada suudab. Teie romaanid tutvustavad ka rahvusvahelisele lugejale soomlaste harjumusi ja elustiili. Kes või mis inspireeris teid neid teemasid kokku segama? Miks te otsustasite just need asjad kokku panna?
Kuna ma olen palju krimiromaane lugenud, siis on seal muidugi ka palju armastuslugusid. Aga ma otsustasin, et ei taha liiga vägivaldseid lugusid, kirjutaksin pigem ka armastuslugusid.
Mulle meeldib see hetk, kui kaks inimest ütlevad, et nad võivad üksi olla, ei vaja
oma ellu kedagi, kõik on hästi. Ent salamisi nad ehk siiski otsivad seda õiget. Nii hea tunne on kaks sellist inimest omavahel kokku viia ja nende armastuslooga algust teha. Ma otsustasin, et nüüd kirjanikuna ma võin seda teha. Ma tahtsingi just seda teha.
Ja kuna kõik sündmused leiavad aset Helsingis ja Soomes, siis ei kirjelda ma otseselt soomlaste harjumusi, vaid lihtsalt kirjutan tavalistest ja levinud asjadest. Aga ma pean ütlema, et soomlased on pisut sünged ja võivad olla väga vaiksed.
See on kriminaalromaanile väga heaks lähtepunktiks, sest inimesed oskavad väga hästi saladusi hoida.
Ma märkasin, et ka ilus Soome loodus võib olla üks romaani tegelastest. Vähemasti mulle tundus nii. Esimese romaani tegevus toimus Hartolas. Te rääkisite juba pisut Hartola kuningriigist. Teine lugu leiab aset Lammassaaris, kolmas ja neljas aga Lapimaal ja Kaunissaaris. Mis on teie seos teiste kohtadega? Miks te just need valisite?
Ma ei tea, kuidas, aga kõik algab mingi koha külastamisega. Kui mul tekib selle kohaga seoses eriline tunne, hakkab mu aju mõtlema, kuidas siin üks inimene mõrvata ja mis edasi juhtuks.
Lammassaari on Helsingi kesklinnast umbes 8 kilomeetri kaugusel. See on looduskaitseala, kus elab palju linnuliike, väga ilus koht. Ma valisin selle, sest mulle meeldib ka loodust kirjeldada. Otsustasin, et see oleks minu loo jaoks täiuslik koht. Ma käisin lapsena seal koos oma isaga. Vaatlesime seal linde, mulle päris tuttav koht.
Ühel õhtul läksin ma sinna jalutama. Augustis kasvab seal pilliroog. Ma vaatasin järele, mis on nende eestikeelne nimi – järvepilliroog. Need on väga kõrged. Kui keegi nende vahele läheb, siis ei paista ta üldse välja. Hakkasin siis ette kujutama, kuidas noor mees seal kaduda võiks ja mis edasi juhtuks. See oli Lammassaari tegevuse lähtepunktiks.
Teist raamatut kirjutades ma ei teadnud tegelikult, kuidas inimestele Hartola
meeldima hakkab, see on väike koht. Aga õnneks ei jäänud ma ühte kohta kinni, sest seal saaksid inimesed otsa, kui ma ühes väga väikeses kohas aina inimesi mõrvaksin. Seal poleks raamatusarja jaoks piisavalt inimesi. Nii et otsustasin igas raamatus kohta vahetada.
Lapimaa on minu jaoks ka üks väga salapärane paik. Kolmandat raamatut kirjutasin ma Covidi karantiini ajal. Tavaliselt reisin ma kas Tallinna või veel kaugemale lõunasse. Aga nüüd pidin minema üles põhja poole, sest piirid olid kinni. Seepärast armusin ma Lapimaasse.
Kolmanda raamatu tegevus toimub seal päris kõrgel Inaris.
Kuna mul on vaja kohti, kus raamatute tegevus toimub, külastada, siis rentisin Ivalo lennujaamast auto ja sõitsin sinna väga vaiksesse ja väiksesse piirkonda, Angeli külla. Tegin seal intervjuu naisega, kes aastaringselt seal elab. Väga huvitav oli sealsete inimestega lihtsalt ühendust võtta ja öelda, et ma tulen nendega kohvi jooma, tulen Helsingist, see võtab aega, aga olen teel.
Ta võttis mind vastu ja rääkis minuga. Küsisin taustauuringu käigus näiteks millised loomad võivad hoovis ringi liikuda, kus noored pidutsemas käivad, millised naabrid seal elavad. Sedasi õpib neid kohti tundma.
Ja viimane koht, Kaunissaari?
Kaunissaari on väga ilus kalapüügisaar saarestikus, kuhu saab Kotkast tasuta praamiga. Kotka linnast Kaunissaarile jõuab umbes 1,5 tunniga. Seal valitseb tugevalt 1990. aastate õhkkond, elu on 90ndatesse kinni jäänud. Ma kõndisin seal koos oma lapsega ja sain aru, et ma vajan saaremõistatust, millest saigi sarja neljas raamat. See ilmus Soomes kolme nädala eest ja on päris uus.
Ma sain teada, et teie abikaasa on antiigiekspert. Ja te elate oma perega puitmajas, mis on üle saja aasta vana. Vanadesse asjadesse on mõnikord
kätketud suured saladused. Kas on võimalik, et ühes romaanis lahendab Saana juhtumi, mis on seotud mõrvade ja antiigiga? Teie ja te abikaasa ametid võivad kohtuda krimiloos.
See on tegelikult hea mõte. Ta teab vanast mööblist väga palju, mina peaaegu mitte midagi. Oleks päris keeruline protsess temalt üksikasjalikult aru pärida.
Aga kujutan seda ette küll.
Lugesin hiljuti kusjuures Rei Shimura raamatusarja. Ma ei tea, kas neid on eesti keeles avaldatud, aga need on antiigimaailmast. Ja see on väga huvitav kriminull,
sest kogu mööblil on huvitavad lood.
Kui te peaksite valima, millise antiikeseme ümber lugu punuda, siis mis see oleks ja miks? Üksainus ese.
See on hea küsimus. Ma arvan, et see oleks midagi kummutilaadset. Võib-olla kummutikapp. Tegelane võib ühest kastist vana kirja leida ja avastada, et see on kiri, kus keegi mõrva üles tunnistab.
Nüüd me saame selle loo.
Te olete praeguseks kirjutanud neli Saana Havase romaani. Kas teil on neid rohkem kavas või kui palju neid võiks tulla?
Ma kirjutan ühte raamatut korraga, nii et mul pole tulevikuplaane. Aga praegu ma alustan viienda raamatu kirjutamist. Ja ma loon seda praegu oma peas. See on minu lemmikosa terves protsessis, sest nüüd saan ma ideid tekitada, erinevates kohtades ringi käia ja oma peas igasuguseid asju luua. Kunagi hakkan kõike kirja panema.
Millises Soome paigas see mõrvalugu aset leiab?
Ma ei tea, kas peaksin seda juba välja ütlema. Aga see võib leida aset väga
väikeses külas Mathildedalis, Lääne-Soomes.
Külapõnevik.
Jah.
Kas te olete teinud plaane uue krimisarja kirjutamiseks? Ja kes oleks seal
peategelaseks?
Jah, ma olen juba otsustanud, et Saana Havase sari kestab viienda raamatuni. Siis vaatan, mis edasi. Aga samal ajal alustan ma uue sarjaga. Võib-olla ilmub see 2026. aastal, umbes sel ajal.
Mulle meeldivad tugevad naistegelased ja ma olen kujutanud ette naist, kelle nimi on Milla. Ta alles alustab oma karjääri kriminaaluurijana. Ja ma hakkan tema jälgedes käima. Selline plaan on.
Hea plaan. Koos krimikirjaniku Heidi Holmavuoga oli teil kuritegude taskuhääling “Lahendamata” (“Ratkaisematon”). Sellest sai seitsmeosaline audioraamat, kus te mõningaid mõrvu uurite. Seal on kolm erinevat lugu, kolme kadunud tüdruku juhtum. Palun rääkige sellest taskuhäälingust lähemalt. Kuidas kõik algas, kuidas te need lood leidsite, ja muidugi ka kas te lahendasite need lood?
Saana Havas loob esimeses raamatus ka taskuhäälingusarja, kui on vana mõrvajuhtumit uurinud. Ma sain aru, et kuna ma olen ka ise väga uudishimulik inimene, tahan ma selle päris elus ära proovida. Kuidas ja mida saaks uudishimulik tsiviilisik päris elus vanade mõrvalugude kohta teada saada.
Me tegime seda koos Heidiga, kes on tegutsenud krimireporterina. Tema on väga sitke ja mina selline kartlik. Me uurisime, või tegelikult kogusime võimalikult palju infot Soomes päriselt aset leidnud kuritegude kohta. Alguses oli meil ka hull idee, et me tahaksime vanade mõrvalugude kohta nii palju infot koguda, et juhtuks midagi erilist. Võibolla suudaksime isegi juhtumi lahendada.
Siis ma veel ei teadnud, kui võimatu unistus see on. Me hakkasime koos töötama ja viimaks uurisime ühte väga vana mõrvalugu Kemis, mis paikneb Põhja-Soomes. See juhtus 1950. aastatel, nii et väga vana juhtum. Kõik algas ühe väikese teate lugemisest 50ndate aastate ajalehes.
Siis sõitsime koos Kemisse ja otsustasime, et teeme kõik, mis võimalik. Kuna see juhtum oli nii vana, saime ka juurdepääsu vanadele politseitoimikutele. Läksime kriminaalpolitseisse ja saime sealt palju kaste, mis olid täis 50ndate ülekuulamismaterjale. See oli täpselt nagu mõnes politseisarjas.
Ja siis läksime uuesti Kemisse ning inimesed hakkasid rääkima lugusid, millest nad omal ajal politseile isegi ei hinganud. Sest 50ndatel ei usaldanud inimesed politseid nii palju kui praegu. Inimesed teadsid tegelikult selle vana mõrvaloo kohta palju, aga nad ei rääkinud sellest kellelegi, eelistasid vaikida.
Kui meie välja ilmusime, tundus neile, et on aeg suu avada. Me saime inimestelt
nii palju uut infot ja lugusid, et politsei avas uuesti juurdluse. Ja meil õnnestus
see juhtum peaaegu lahendada, aga DNA-proovid ei olnud piisavalt täpsed. See oli mulle väga huvitav kogemus.
Aga see erineb ka nii tohutult ilukirjandusest, kui tegeleda päris juhtumitega, kus on päris valu ja kurbust. See pole lihtne.
Viimasel maikuu päeval on parim aeg jõuludest rääkimiseks. Avastasin selleks intervjuuks valmistudes, et te olete kirjutanud ka jõulude krimiloo. Palun kirjeldage selle loo sünnilugu. See ilmus raamatus “24 yötä jouluun”, mis on Soome krimikirjanike lühijuttude kogu.
Jah, soomlastele meeldivad krimilood väga. Üks kirjastus lõi sellise mõrvade jõulukalendri, kus inimesed said lugeda jõuludeni ühe jutu päevas. Mina kirjutasin tegelikult kalendrisse lühikese õudusjutu. See räägib noorest tüdrukust, kes läheb jõululaupäeval oma vanaemaga sauna. Soomes on väga levinud jõulude ajal saunas käia.
Vanaema jutustab talle saunas, et jõulusaunaks ilmuvad kohale juba muiste surnud inimesed, seda siis kindlal ajal. Seejärel lähevad nad surnuaeda, see on samuti väga levinud, et jõulude ajal käiakse sugulaste haudadel küünlaid süütamas.
Tüdruk näeb surnuaias aga oma hauakivi. Ta mõistab, et on juba mõnda aega surnud olnud. Ja et tema oli jõulusaunas see kummitus. Lihtsalt selline lühijutt.
Jõulude kummituslugu. Loodetavasti õnnestub kunagi kas soome või isegi eesti keeles seda ka lugeda. Soomes on teie romaane müüdud enam kui 100 000 eksemplari. Tõlkeõigused on juba müüdud 17 riiki. Arendusjärgus on telesari. Kui väga see edu teid üllatas? Seda kõike vähem kui nelja aastaga.
Ma olen väga tänulik kõige eest, mis on juhtunud. Nende seitsme aasta jooksul, kui ma esimest käsikirja kirjutasin, lootsin, et leidub vähemalt üks inimene, kes raamatut loeks, kellele see väga meeldiks ja kes saadaks mulle ühe sõnumi, et aitäh selle raamatu eest. Ja see oli minu eesmärk.
Tegelikult sain ma oma esimese lugeja e-kirja ühelt emalt ja tütrelt. Ema oli ligi 90-aastane ja tütar oli 50–60-aastane. Tütar kirjutas: “Aitäh, mulle ja mu emale meeldivad krimilood. Minu ema ütleb, et üks mõrv nädalas hoiab noorena.” Nii et mille iganes eest, mis pärast seda tuli, olen lihtsalt tänulik.
Selle lause pean ma meelde jätma. Kirjanikele on taustatiim väga tähtis. Milline on teie tugi- või taustameeskond?
Toimetaja on kirjaniku parim sõber, mõnikord ka suurim vaenlane, sest ta nõuab teksti, kui tähtaeg on juba möödas. Mul on väga hea toimetaja – Silka. Ta on imeline inimene, sest kuidagiviisi ta teab, mida ma üritan öelda, ja aitab mul seda paremini öelda.
Muidugi ka minu agent Elina Ahlbäck, kes on kõigi välismaal sõlmitud lepingute taga. Olen ka talle väga tänulik, sest neist on palju abi. Minu arust on väga eriline,
et Soome raamat jõuab samuti välismaale. Ei ole väga tavaline, et nii väikest keelt teistesse keeltesse tõlgitakse.
Ja mu abikaasa peab kogu seda protsessi nägema. Ma pole kõige toredam inimene, eriti just nendel päevadel, kui midagi ei arene. Sest kirjutada pole alati lihtne. Väga huvitav on õppida, kuidas elada üle neid päevi, millal midagi luua ei õnnestu. Kui ei suuda isegi arvutit avada. Sest seda juhtub ka.
Nende kolme inimese kõrval on kõige olulisemad lugejad. Ma saan Instagramis näiteks palju privaatsõnumeid lugejatelt terves maailmas. Ilma Instagramita ma ei teakski, et mu raamat on kuskil ilmunud. Ja ma pean ütlema, et ka tõlkijad on väga tähtsad inimesed. Ma ei kujuta ette, kuidas võtta raamat ja luua terve selle maailm hoopis teises keeles. See on maagiline.
Mulle avaldas väga muljet, kui ma kohtusin oma rumeenia keele tõlkijaga. Tema nimi on Zsuzsa ja ta elab Transilvaanias. Mõtlesin, et see on krimikirjanikule täiuslik vaste.
Lugesin, et teil on ka raamatu- ja veiniklubi. See kõlab vahvalt. Millega see klubi tegeleb?
Kuna ma naudin lugemist, siis otsustasin, et oleks väga vahva inimesi kokku kutsuda, et köögis istuda, raamatuid lugeda ja veini rüübata. See raamatu- ja veiniklubi on tegutsenud 2011. aastast, seega esimesest kogunemisest
meie majas on möödas juba üle kümne aasta.
Tavaliselt valime välja ühe raamatu või autori, keda lugeda. Siis arutame selle üle
ja sööme head toitu. Tavaliselt saame kokku kord kuus. Ja pole midagi, kui polnud aega raamatut lugeda, ikka võib tulla.
See on väga lahke klubi. Mis oli viimane raamat, mida te ise lugesite?
Ma hakkasin lugema Chris Carteri raamatut. Ma polnud ühtegi tema raamatut lugenud. Me kohtusime kolme nädala eest Helsingis. Aga olen kuulnud, et need on päris jõhkrad, nii et kardan pisut. Ma just alustasin sellega.
Üks hiljuti loetud raamat, mis mulle väga meeldis, oli Holly Jacksoni “Hea tüdruku mõrvaraamat”. See on noorsooromaan, aga ikkagi väga hea, kui krimilood meeldivad. Ma soovitan seda.
Aitäh teile.
Aitäh.
