Täiendav viivitus tähendab, et nn tähtede energiaallikas jõuab kliimakriisi leevendamiseks argikasutusse ilmselt liiga hilja. ITER-is tehtavad katsed oleksid mänginud võtmerolli esimeste tuumasünteesil põhinevate elektrijaamade ehitamisel.
Projekti peadirektor Pietro Barabaschi põhjendas pressikonverentsil, et viivitus on tingitud tootmisvigadest, koroonapandeemiast ja tõigast, et reaktor on esimene omataoline. Barabaschi möönis samas, et viivitus pole samm õiges suunas. Tema hinnangul pole enam inimkonna ees seisvate probleemide suurusega arvestades kohane oodata, et neile pakub lahendust tuumasüntees.
Käitlemiseks liiga kuum
Maailma suurim tuumasünteesi reaktor valmib 35 riigi koostöös. Oma panuse reaktori ehitamisse on andnud kõik Euroopa Liidu liikmesriigid, Venemaa, Hiina, India ja USA. Ehkki selle loomisest unistati juba 1980. aastatel, algas projekt ametlikult 2006. aastal. Reaktori ehitamisega tehti algust 2010. aastal.
Hiidreaktor sisaldab muu hulgas maailma võimsaimat magnetit. See tähendab, et ITER-iga on võimalik tekitada magnetvälja, mis on Maad ümbritsevast väljast 280 000 korda tugevam. Reaktori suurel võimekusel on samavõrra kopsakas hind. Algselt eeldati, et masin läheb maksma umbes 4,6 miljardit eurot ja reaktor õnnestub esimest korda tööle panna juba 2020. aastal.
Nüüdseks on esimest katsetust korduvalt edasi lükatud. ITER-i projekti eelarve ületab juba 20 miljardi euro piiri ja lisakulusid hinnatakse veel 4,6 miljardi euro ringi. Ettenägematud lisakulud ja viivitused lükkavad katsetuse veel 15 aasta taha.
Teadlased on tuumasünteesil vallanduva energia kasutuselevõtu nimel pingutanud juba üle 70 aasta. Tuumasünteesi näol on tegu sama protsessiga, mille tõttu säravad tähed nagu Päike. Selle käigus liituvad tähtede sisemuses vesiniku aatomid, muutes need äärmuslikult kõrge rõhu ja temperatuuri käes heeliumiks. Vallanduv energia vabaneb valguse ja soojusena. Teisisõnu saaks toota tohutus koguses energiat ilma, et erituks kasvuhoonegaase või pika elueaga radioaktiivseid jääke.
Tähtede sisemuses valitsevate tingimuste jäljendamine pole aga lihtne töö. Suurem osa seni ehitatud tuumasünteesireaktoritest järgivad tokamaki põhiplaani ehk plasmat lõksustatakse sõõrikukujulise magneti abil. Magnet ajab plasma seda kokku pressides ülimalt kuumaks ja sulgeb selle siis rõngakujulisse tugevate magnetväljadega reaktorikambrisse.
Enim peavalu valmistab protsessi juures see, kuidas hoida mäslevaid ja ülikuumi plasmakeerde paigal piisavalt kaua, et algatada tuumasüntees. Esimese tokamaki kavandas Nõukogude Liidu teadlane Natan Javlinski juba 1958. aastal. Ometi pole aastakümnete jooksul suutnud ükski teadlasrühm ehitada seadet, mis vabastaks rohkem energiat, kui selles toimunud tuumasünteesi käigus vallandus.
Peamised raskused seostuvad ülikuuma plasma käitlemisega. Maistes tingimuses tuleb kütta plasmat väiksema rõhu tõttu märksa kõrgema temperatuurini, kui valitseb Päikese tuumas. Seal küündib temperatuur 15 miljoni °C-ni. Samas on rõhk Päikese sees umbes 340 korda suurem kui õhurõhk Maal merepinna kõrgusel.
Plasmat samavõrd kuumaks ajada on suhteliselt lihtne, kuid kuuma ainet ohjes hoida juba keerulisem. Tõrgete korral söövitab plasma reaktori seina augu ja võib rikkuda sellega terve reaktori. Praegu püütakse plasmat kontrolli all hoida laserite või ülitugevate magnetväljade abil.
