Eesti teatrit esindavad festivalil Marta Aliide Jakovski palju kiidusõnu pälvinud “Fundamentalist” (Von Krahli Teater), Eesti-Sloveenia koostöölavastus “Fun Fact” (Kanuti Gildi Saal) ja Robin Täpi “Kibe!”. Festivali avab 3. juulil Johhan Rosenbergi ja Von Krahli Teatri performance “Järelsuve koor” Rakvere turul, milles astub üles EMTA Lavakunstikooli 31. lend.
Rakverre on oodata ka varasemast Eesti publikule tuttavaid tegijaid. Maailmakuulsa prantsuse lavastaja Philippe Quesne’i “Farm Fatale” toob vaatajate ette kamba hernehirmutisi, kes näitavad, milline oleks maailm ilma inimesteta. Ivo Dimchev annab omalaadse kontserdi “The Selfie Concert”, kus telefoni välja lülitama ei pea. Soomlaste WAUHAUSi “The Companion” kutsub privaatsele kohtumisele robotkoeraga ühe vaataja korraga.
“Need lavastused on kõik enam-vähem sotsiaalse tagapõhjaga. Niisugust päris niisama perelugu ei räägita. Seda, mida me igapäevaselt Eesti teatris või üldse teatris näeme, Baltoscandalil põhimõtteliselt ei ole,” sõnas festivali kunstiline juht Priit Raud Klassikaraadio kultuurisaates “Delta”.
Ivo Dimchevist ei saa Raua sõnul Eesti publik küllalt. “Ta on mitu korda käinud nii Tallinnas ja Rakveres ja on veel tahetud kutsuda. Eesti publikule kuidagi meeldib selle Bulgaaria kunstniku väga romantiline laulustiil, samas on see natukene ka jõhker. Seekordse omalaadse lavastuse nimi on “The Selfie Concert”. See tähendab, et midagi toimub või ta laulab ainult siis, kui keegi temaga koos selfie‘t teeb. Kui keegi ei tee, siis me istuma seal niisama,” selgitas Raud.
Lähiriikidest on festivalile kutsutud Norra teatrirühmituse Susie Wangi “Burnt Toast”, milles jäme Texase aktsent kohtub absurdihuumori ja verdtarretav narratiiviga, tulemuseks tarantinolik “splatter-teater”.
“Kui oled filme näinud ja Tarantino üldse ei istu, siis ei tasu tulla. Ei ole mõtet ennast piinama hakata. Aga ma pean ütlema, et ma olen peaaegu 40 aastat tegelenud kaasaegse teatri ja etenduskunstidega ja kui ma kaks aastat tagasi seda lavastust nägin, siis olin nõutu, sest ei uskunud, et saan veel öelda, et ma ei osanud ette kujutada, et sellist teatrit üldse olemas on või et nii võib isegi teatris teha,” rääkis Raud.
Laura Kutkaitė “The Silence of the Sirens” räägib Leedu teatri näidete põhjal naistevastasest vägivallast ja võimu kuritarvitamisest kultuurivaldkonnas.
Robert Henke, keda klubimuusika austajad tunnevad ka Monolake’ina, loob viie vanakooli arvutiga Commodore CBM 8032 audiovisuaalse performance’i, mida iseloomustab erilaadne gruuv ja visuaalne võlu. Teos pälvis Veneetsia biennaali 67. rahvusvahelisel kaasaegse muusika festivalil parima lavastuse auhinna.
“Ma olen väga rõõmus uute tegijate üle, keda saab Eesti publikule tutvustada ja Henke on üks neist,” rääkis festivalil kunstiline juht. “Henke audiovisuaalset lavastust mängitakse Rakvere kinos, see vajab suurt ekraani ja seda on mängitud peaaegu kõigis kuulsates klassikalise muusika kontserdimajades. See ei ole muidugi sümfoonia, Henke on laval väga-väga vanamoodsate arvutitega ja nendest tuleb ekraanile nii heli kui visuaal, mille ta kokku seab,” lisas Raud.
“Väga võimas. Tõsi, natukene valjuhäälne ja väga vilkuv lavastus, aga mulle jättis ta väga heamulje ja pani mõtlema. Juba neid vanu arvuteid on põnev näha,” rääkis ta.
Tänavu leiab kavast kolm lavastust, mida sobib vaatama tulla ka koos perega – festivalide lemmik Miet Warlop ja tema mänguline ning multifilmilik lavastus “After All Springville”, itaallase Andrea Salustri vaatemänguline “Materia” ja Lawrence Malstifi installatsioon “Shrink”, mis asetab vabatahtlikud osalejad vaakumpakendatult maa ja taeva vahele rippuma.
Raud tõdes, et peresõbralikud lavastused võivad anda märku sellest, et Baltoscandal on täiskasvanulikumaks muutunud. “Aga see ei ole lati alt läbi minek. Peresõbralikud etendused ei ole tilulilu. Kui laps juba kohal püsib, siis on okei ja suudab vaadata. Aga need on tõesti sõnatud ja naljakad. Ja mis veel tähtis, teatris üleüldse – need on nupukad, lihtsalt, hästi ja nupukalt lahendatud asjad,” selgitas Raud.
Kinoprogrammist leiab tänavu Austraalia teatriuuenduse teerajaja ja rahvusvaheliselt tunnustatud teatritrupi Back to Back Theatre’i debüütmängufilmi “Shadow”. Emotsionaalselt liigutav lugu jälgib vaimupuudega aktivistide rühma, kes avalikku arutelu korraldades avastavad, et nende endi eelarvamused osutuvad suurimaks takistuseks maailma päästmisel. Back to Back Theatre on maailmas enim tuntud selle poolest, et kasutab puuet kunstilise lähenemise vahendina. Äsja pälvisid nad 52. Veneetsia teatribiennaalil Kuldlõvi elutöö eest.
Täpsema kavaga saab tutvuda festivali kodulehel.
