Tegu on veel planeedikandidaatidega, aga kui nad ka tegelikult olemas on, siis tiirleb üks neist tähe ümber seitse päeva vältaval orbiidil, teine 38 päeva vältaval orbiidil ja kolmandal planeedil kulub tiiruks tähe ümber 151 Maa päeva.
See viimane, tähest kõige kaugem, asub seejuures just täpselt elukõlblikkuse vööndis, kus ei ole ei liiga kuum ega liiga külm, et vett võiks ta peal olla vedelas olekus.
Avastajad osutavad Kuningliku Astronoomiaseltsi kuukirjas, et planeetide täht on küllaltki sarnane meie Päikesega.
Planeedisüsteem, kui ta ikka on planeedisüsteem, on lähim sedavõrd Päikese moodi tähe juures asuv ja samas ka elukõlblikkusvööndis tiirlevat supermaakera sisaldav süsteem meie Päikesesüsteemile.
Supermaakeradeks on hakatud nimetama eksoplaneete, mis on massilt suuremad kui meie maakera, kuid siiski palju väiksemad kui Päikesesüsteemi hiidplaneetide hulka kuuluvad Uraan ja Neptuun.
Planeedikandidaatide avastamiseks tegid teadlased kümme aastat täppismõõtmisi. Nad mõõtsid spektrograafi abil tähe radiaalkiiruse väikesi muutusi.
Radiaalkiirus on tähe kiiruse komponent, mis paikneb meie vaatekiire sihis ehk näitab, kui kiiresti täht meist eemaldub või meile läheneb. Tähe ümber tiirutavad planeedid muudavad oma raskusjõuga natuke ka tähe liikumist, sealhulgas radiaalkiirust.
Radiaalkiiruse muutusi saab aga spektrimõõtmistega tuvastada, sest Doppleri efekti tõttu nihkuvad spektrijooned pisut siia-sinna.
Põhimõte on lihtne, mõõtmine ise aga nõuab hoolt ja püsivust ning mõõtmistulemuste analüüs nutikust.
Analüüs näitas muu hulgas, et kolm planeeti on meie Maast viis kuni üksteist korda raskemad.
Et süsteem võib olla meile piisavalt lähedal, loodavad teadlased, et kunagi võime vähemalt tähest kõige kaugemat planeeti näha ka visuaalvaatlusel.
Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.
