Viimastel aastatel pole Kreismann suvelvastustes kaasa löönud. Näitleja tõdes “Vikerhommikus”, et hakkas suveteatri tegemist igatsema. “Suvi on pikk ja kui midagi väga teha ei ole, siis võiks ju natukene teatrit teha. Igat asja ka ei taha teha ja väga kaelamurdvaid ka nagu ei igatse, nii et see tänavuaastane ülesanne mängida on mulle päris paras, sobiv ja meeldiv.”
Teatrikunstniku Karmo Mende käed on aga aastaringselt tööd täis, ka sel suvel tuleb tal vähemalt viis lavastust välja. “Nende töödega on alustatud juba talvel või varakevadel, aga lihtsalt esietendused satuvad olema suvel,” selgitas ta.
Mende ei leia, et suvelavastusele ilme andmine oleks kuidagi kergem kui hooajasisestel lavastustele. “Kohad loovad oma väljakutsed, mida sa teatrisaalis teha ei saa. Ma tahan ikkagi alati teha tööd niimoodi, et mulle endale ka meeldib,” rõhutas ta.
Tänaseks on suvelavastuses Eestis väga populaarsed, kuid see ei ole alati nii olnud. “Ma mäletan, kui me suhtlesime Soome sõpradega ja tuli jutuks, et Soomes on suveteater, tehakse suveetendusi. See tundus mulle nii imelik ja nii kummaline, me ei olnud sellest mitte midagi kuulnud,” meenutas Kreismann aastakümnete taha jäävat aega. “See on olnud väga pikk areng.”
Suvelavastuste populaarsuse kasvatamisele aitasid tema hinnangul kaasa tõsiseltvõetavad lavastajad ja kunstnikud ning hinnatud näitlejad. “Kõik see tähendab, et inimesed armastavad neid, tahavad ka suvel rohkem näha,” arutles ta.
Kreismann tutvustas, et juuni lõpus Noarootsi Teatrigaraažis esietenduv “Pink päikesepaistel” (lavastaja Vilja Nyholm-Palm) räägib sõprusest, üksindusest, vanadusest, vananemisest ja andestamisest.
Peaosades astuvad üles Meelid Rämmeld ja Tõnu Oja. “Kaks lapsepõlvesõpra, elu on nendega igasuguseid asju teinud, nüüd on nad lõpuks jällegi koos ja on vaja hinnang anda teele, mida kumbki on nii eraldi kui ka koos käinud. Minul on selline ülesanne, et toon nende suhetesse natukene särtsu, intriigi ja põnevust,” tõstis Kreismann loolt katteloori.
Kuna lugu rullub lahti vanadekodus, on see Kreismanni vanuse peale mõtlema pannud. “See näidendki paneb enda peale mõtlema, oma vanusele, kuidas elu kulgeb ja lõpeb. See ei ole masendav, vaid elu on selline. See on paratamatu, et inimesed vananevad ja kuidas sa siis – see on võib-olla natukene halva kõlaga – väärikalt vananed. Pahatihti on niimoodi, et vanemas eas inimesed kibestuvad, muutuvad kiuslikuks, eriti kui sul on terviseprobleemid. Kõik see võib teha liiga endale, oma suhetele ja lähedastel,” arutles ta.
Kreismann rõhutas, et oluline on suhted korda teha. “Sa pead endale aru andma, et sa ei ole igavesti siin ilmas ja võib-olla on ka su lähedastele parem, et on siiski jõudu mingid probleemid, vinnad, umbsõlmed, mis on elu jooksul tekkinud, ära lahendada. Usun, et sellest on mõlemale poolele väga suurt kasu,” sõnas ta.
