Malle Pärna sõnavõtt Jõhvis, EKRE kongressil 16. juunil 2024.
“Armsad kaasvõitlejad!
Eelmisel kongressil rääkisin ma sellest, et konservatiivid peaksid minu meelest kuuluma tänapäeva aristokraatiasse. Sest konservatiiv austab ja kaitseb kõike seda head ja väärtuslikku, mis inimkond on oma pika ajaloo jooksul sellesse maailmasse loonud. Järelikult peaks ta ka ise oma elus neid väärtusi hindama ja edasi kandma.
Konservatiivne maailmavaade on nagu klassikaline muusika, poplaul võib ju ka kena olla, aga ilma klassikalise muusikata me üldse ei teaks, mis on muusika.
Konservatiiv on kaitsja, alleshoidja, mitte hävitaja ja purustaja. Konservatiiv ei lõhu, vaid parandab, ei lammuta, vaid ehitab või hoiab alles.
Konservatiivid räägivad tõtt meie ühiskonna tervisliku seisundi kohta, see tõde on valus ja karm, – aga selles ei ole süüdi konservatiivid. Vastupidi, nemad püüavad kõigi tähelepanu juhtida ühiskonna valupunktidele.
Sõbrad, mitte konservatiiivide “retoorika” ei ole räige, vaid meie riigi ja rahva olukord on räige!
Konservatiiv on nagu selgroog, mis ühiskonda püsti hoiab. Igast painutusest, ükskõik kui sügavast, on tänu selgroole alati võimalik tagasi tulla püstisesse asendisse. Kui rahva selgroog on murtud, siis on rahvas kadunud.
Mul on raske teile väljendada oma valu selle suure märuli pärast, mis praegu meie kallist erakonda lõhestab. Kui me ometi suudaksime ühise püha eesmärgi nimel rahulikumalt omavahelisi erimeelsusi lahendada!
Ma tahaksin täna eriliselt südamele panna kõigile kahtlejatele – ja nendele, kes teie hulgast veel lahkuda kavatsevad: palun ärge tehke seda otsust mingi hetke emotsiooni või isikliku solvumise ajel, ärge kuulake omakasupüüdlikke ülemeelitajaid, mõtelge tõsiselt järele, kas see teeb teie elus midagi paremaks.
Eesti olukord on katastroofiline. Mõtelge, kas teie lahkumine tuleb kasuks meie ühisele võitlusele selle katastroofi vastu! Kas ei lisa te sellega hoopis jõudu oma vaenlastele, kas ei silluta te teed liberaalsele diktatuurile? Kas ei toeta te sellega Eesti rahva hävitajaid?
Meil ei ole praegu ühtki teist erakonda, keda Eesti tulevik päriselt huvitaks. Kas te tahate sellest võitlusest kõrvale astuda? Alla anda? Kas te tahate koos liberaalidega peksta meie laste puhtuse ainsaid kaitsjaid?
Palun ärge üleliia kiirustage lahkumisega, ärge tehke elumuutvat otsust kuuma peaga!
Ärge aidake katki murda Eesti selgroogu!
Olen juba kaua aega tahtnud kongressile lugeda üht luuletust, selle on kirjutanud Gustav Suits rohkem kui sada aastat tagasi:
Ühte laulu tahaks laulda, ühte ainukest,
mis kui vägev merelaine kerkiks südamest.
Mis kui vägev merelaine veereks üle maa,
kohaks läbi rahva hingest hiiglaihana.
Kohaks läbi rahva hingest, tõuseks meeste meel,
välguksid ju vaimumõõgad suurte tööde teel.
Välguksid ju vaimumõõgad kodutaeva all,
kumaksid öös kuldsemini tähed üleval.
Ühte laulu tahaks laulda, ühte ainukest,
mis kui vägev merelaine veereks üle maa.
Ja ma palun meie kõigi eest:
Hea taevane Isa, Sina näed meie südameid ja mõtteid, sina tead meie tegusid, hoia meid igal meie eluhetkel eksiteele sattumast ja Sinu vastu mässu tõstmast.
Anna meile tarkust ja jõudu, et me Sinu tahtmist mööda suudaksime oma rahvast raskes olukorras aidata ja kaitsta.
Issand õnnistagu meid ja hoidku meid, Issand lasku paista oma pale meie peale ja olgu meile armuline, Issand tõstku oma pale meie üle ja andku meile rahu. Aamen.
Mõtelge, mida te saate teha väljaspool erakonda, ja mida annab teile see, kui te lisate oma lahkumisega hagu sellesse lõkkesse, mis meie AINSAT Eesti tulevikku kaitsvat erakonda lõhestab? Ma saaksin aru, kui meil oleks valida veel üks konservatiivne erakond, aga ei ole ju!
Ma saan aru, et kui inimesele ikka ei meeldi olla EKREs, siis on aus ära minna. Aga, sõbrad, ärge sellega üleliia kiirustage. Ka mina kaalusin kunagi lahkumist, kui mulle ringkonnas ülekohut tehti. Aga mind kutsuti üle teise ringkonda, kus mind hinnati. Mul on hea meel, et ma ei lahkunud. Ja ma ei lahku ka nüüd.
Kuni meil on ühised eesmärgid, seni tuleb erimeelsustest rahumeelselt üle saada.
Kümnetuhandelise erakonna sees on paraku väga erinevaid inimesi, me ei tohi alla anda igasugu intriigitsejatele ja laimajatele. Ei tohi loobuda võitlusest Eesti alleshoidmise eest.
Niisiis:
Kõigile liikmetele, kes veel lahkuda kavatsevad, tahan südamele panna: palun ärge tehke seda otsust mingi hetke emotsiooni või isikliku solvumise ajel, mõtelge tõsiselt järele, kas see teeb teie elus midagi paremaks. Ja kas see ikka tuleb kasuks meie ühisele võitlusele liberaalse diktatuuri vastu.
Meil ei ole ühtki teist erakonda, keda Eesti tulevik päriselt huvitaks. Kas te tahate sellest võitlusest kõrvale astuda? Liberaalidele alla anda?
Mida te saate teha väljaspool erakonda, ja mida annab teile see, kui te lisate oma lahkumisega hagu sellesse lõkkesse, mis meie AINSAT Eestit kaitsvat erakonda lõhestab? Ma saaksin aru, kui meil oleks valida veel üks konservatiivne erakond, aga ei ole ju!
Kui selle jätkamine teile päris võimatuna näib, siis muidugi, head teed! Ja täname kõige hea eest, mida te EKRE heaks olete liikmeks olemise ajal teinud!
Ja veel, ärge edaspidi halvustage EKREt, vaid püüdke koostööd teha, sest eesmärgid on meil ju ühised! Samuti ärge halvustage allesjääjaid! Püüame nüüd emotsioonid taltsutada ja hakata kainelt mõtlema. Samuti ärge halvustage allesjääjaid! Püüame nüüd emotsioonid taltsutada ja hakata kainelt mõtlema. Me oleme ju ikka kõik konservatiivid, või kuidas?
Kui tihti me esitame endale küsimust: olen konservatiiv, konservatiivse ja rahvusliku erakonna liige, mida see tähendab? Kas see kohustab mind käituma kuidagi teisiti kui seni parteituna käitusin?
Vastupidi, nemad püüavad tähelepanu juhtida ühiskonna valupunktidele.
Mitte konservatiiivide retoorika ei ole karm, vaid meie riigi ja rahva olukord on karm, sõbrad!
Tänapäeva liberaalid püüavad meid uskuma panna, et maailm on muutunud ja inimenegi peab muutuma. Aga maailm ei ole muutunud! Päike tõuseb idast ja loojub läänes. Mitte ükski partei ega mittetulundusühing maailmas ei suuda seda ära muuta!
Kevade järel tuleb suvi, sügise järel talv. Ikka veel!
Nõgese juurtest kasvavad ikka veel nõgesed, mitte ohakad. Puu kasvab ülespoole, jää sulab veeks, vihm ja lumi sajavad taevast alla maa peale, mitte vastupidi.
Seega, me võime öelda, et loodus on konservatiivne. Maailm on konservatiivne.
Meie, inimesed, oleme elavad olendid selles konservatiivses maailmas. Oleme osa sellest konservatiivsest loodusest.
Meie organism on samuti konservatiivne. Süda, maks, neerud, ajurakud – kõik toimivad praegu niisamuti nagu eelmisel sajandil. Kõnnime endiselt kahel jalal. Oleme endiselt kas mehed või naised. Isegi meie patud ja pahed on sajanditevanused, Vana Testamendi prohvetite manitsused kõlavad väga tänapäevaselt!
Konservatiiv püüab alles hoida seda, mis on läbi aegade olnud väärtuslik, ta ei püüa seda mingi uue tobeda moevoolu või veidra isikliku soovi järgi ümber vormida. Või hoopis ära hävitada. Nii tõde kui ka väärtus on konservatiivi jaoks püsivad nähtused.
Konservatiiv püüab alles hoida inimsuse, inimlikkuse. Ta austab igat indiviidi ja kaitseb igaühe inimväärikust.
Mõõdukat, humanistlikku liberalismi enam ei ole. Liberaalid on vindi üle keeranud. Nad on isiku vabaduste kaitsmiselt üle läinud nende vabaduste hävitamisele. Ja kui ma iga oma nahapooriga sellele hävitavale ja kohutavalt valelikule võltsliberalismile vastu hakkan, siis ma ju olengi juba konservatiiv.
Olulised on igi-igavesed inimlikud väärtused, moraal ja eetika, perekond, lapsed, puhas ja turvaline lapsepõlv, normaalsed inimsuhted, vastastikune austus, tõde, viisakus, harmoonia, rahvuse arenemine kooskõlas looduse ja ühiskonnaelu seadustega
Ühiskond tuleb rajada aususele ja lugupidamisele, mitte vastastikustele teenetele, isiklikule kasusaamisele ja valetamisele
Loodus, näiteks, on ju konservatiivne. Isegi väga.
Päike tõuseb idast, loojub läänes, kevade järel tuleb suvi, sügise järel talv. Nõgese juurtest kasvavad endiselt nõgesed, mitte ohakad. Puu kasvab ülespoole, jää sulab veeks, vihm ja lumi sajavad taevast alla maa peale, mitte vastupidi. Ei mingit “avatust” ega “innovatsiooni”.
Malle Pärn