“Muidugi sai mõte alguse sellest, et instituudi sepa, metallikunstnik Taavi Teeveti ateljee asub nimelt Pika jala väravatornis,” selgitas instituudi looja, dramaturg Oliver Issak. “Õigupoolest on elamuslik juba see, kui pärast kitsast keerdtrepist üles ronimist hingeldades tornipööningule jõuad ja mõistad, et needsamad ebaühtlased astmed on kandnud inimesi enam kui kolm sajandit.”
“Elevandiluust torni” pööningule tuleb ronida kõigil neil, kes tahavad saada osa kolmkõnedest, millest esimene kannab pealkirja “Paabeli torn” ning kus arusaamise võimalikkusest ja võimatusest, teistusugususest, samasugususest ja omasugususest kõnelevad Loomingu Raamatukogu peatoimetaja Triinu Tamm, laulja ja kirjandusteadlane Kaisa Ling ning ajakirjanik Joonas Hellerma, aga ka neil, keda tõmbavad performatiivsed žestid, millest esimese, “Pseudoconcerto” loob reede õhtul tantsu- ja etenduskunstnik Elle Viies.
Instituudi aktsioonide fookuses on alati olnud ka juhuslikud möödujad ja et luua võimalus selleks, et juhuslikult möödumisest saaks tähenduslik kohtumine, astuvad “Elevandiluust torni” akendele üheksa inimest, kelle mõtted kostuvad vanalinna tänavaile.
“Küsimus ei ole mitte selles, kui palju on neid, kes kogunevad spetsiaalselt täna (reede – toim) õhtul kell 18 Pika jala väravatorni ette, et kuulata kunstniku ja õppejõu Kirke Kangro läkitust, vaid selles, et mõni välja öeldud mõtetest võib jõuda kellegi kõrvu, kes tõttab täiesti juhuslikult samal ajal Raekoja platsist Balti jaama,” selgitas instituudi looja, lavastaja Jan Teevet.
Metallikunstnik ja Instituudi sepp Taavi Teevet lisas lõpetuseks, et kõige olulisem on uste avamine. “Elevandiluust torn tähendab ju elukauget individualismi. Avatud ustega “Elevandiluust torn” on seega oksüümoron, aga elulähedane pluralism tundub päris mõnus.”
