Nüüd on Briti ja Colombia teadlased uurinud läbi terve hulga hiiglaslikke, mitme ja mitmekümne meetri suurusi kaljujooniseid Lõuna-Ameerika põhjaosas Orinoco jõe ääres, neljateistkümnes leidumispaigas.
Üheks läbivaks motiiviks neil joonistel on siksakilise joonena kujutatud madu. Suurim neist madudest on üle 40 meetri pikk, arvatavasti maailma pikim petroglüüf üldse.
Philip Riris Bournemouthi Ülikoolist ja ta kolleegid tegid joonistest ülesvõtteid ka droonide pealt. Nad uurisid paikkonda kohalike teejuhtide abiga ja avastasid teaduse jaoks veel mitu varem tundmata hiigeljoonist.
Jooniste vanuseks hindavad nad 2000 aastat või rohkemgi, hinnagu aluseks lähikonnast leitud keraamika, millel leidub samas stiilis ja samasuguste motiividega pilte.
Joonistel kujutatud maod on arvatavasti kas boad või anakondad, kellest on palju juttu piirkonnas elavate hõimude pärimuses, tihtilugu ka loomismüütide tegelasena.
Riris ja kaasautorid kirjutavad ajakirjas Antiquity, et joonised olid arvatavasti mõeldud kaugele paistma.
Võimalik, et nende otstarve oli märgistada territooriumi ja meenutada kohalikule rahvale, kes nad on, kust pärinevad ja kuidas tuleb käituda. Arvatavasti aitasid need silmapaistvad visuaalelemendid ka võõrastel selgelt meeles pidada, kelle alal nad asusid.
Hiiglaslikke kaljujooniseid leidub kõige rohkem ühel Orinoco jõe kärestikulisel lõigul, kus paiknes arvatavasti tähtis reisiteede ristumiskoht ja kauplemiskeskus; kõigile neile kehkenpüksidele tuli ju näidata, kes olid ses kandis peremehed.
Sõnumit aitas küllap mõistetavamaks teha ka tõik, et madusid on ikka peetud ohtlikeks loomadeks.