Anvar Samost, ERR
Erakondade põhikandidaadid on nüüdseks hulga kampaaniaesinemisi teinud, mitmetes debattides osalenud, oma retoorilisi käike testinud ja teiste omadest õppinud. Seega oleks ETV suur debatt pidanud olema nende parim sooritus, millega kõikuvad valijad enda poole tuua, ükskõiksed toetajad valima saada ja konkurentidest eristuda.
Kõigil see ei õnnestunud. Oma keskmisest paremal tasemel esinesid teisipäeva õhtul paar esinumbrit. Riho Terras ei leidnud alguses üldse pidamist, aga saate teises osas pärast “Aktuaalset Kaamerat” improviseeris lausa väikese tervikliku kõne Euroopa suurriikide Ukraina toetuse vähesust ja silmakirjalikkust rünnates.
Martin Helme puhul jäi silma konkreetsus sõnumi edastamisel, samuti võime teiste jutust kiiresti nõrkusi leida ja neid publikule enda argumentide tõestuseks serveerida.
Marina Kaljuranna osas võib oletada, et ta läks reitingute liidrina kindla peale. Kordas samu jutupunkte, mis olid ennast varasemates esinemistes turvalisena näidanud, ei riskinud. Mõnes vähema publikuga esinemises on Kaljurand olnud sisukam ja vähem klišeedes.
Hoopis teistsugusena mõjus sarnase taktika valinud Urmas Paet. Tema oli liider teemast mööda rääkimisel, samuti seekord ainus, kes põhjendamatult vahele segada üritas ning jättis ühemõttelise mulje, et on tulnud ETV stuudiosse väheolulist, kuid ebameeldivat kohustust täitma.
Lavly Perling ütles mitmed erakonna vaates olulised asjad ära, tegi seda vilunult, kuid sära oli vähevõitu. Sarnaselt Helmele oli Perlingul selge maailmavaateline positsioon.
Esimest korda erakonna juhina suures televäitluses osalenud Evelyn Sepp üllatas sellega, et kui Rail Baltic kõrvale jätta, siis kõik tema repliigid oleksid vabalt võinud tulla Reformierakonna poliitiku suust.
Margus Tsahkna ei üllatanud, vaid lubas metsikult suuri investeeringuid, kiibitootmise Eestisse toomist, Ida-Virumaa muldmetalle ja Soome tunnelit. Jõhkratest kärbetest siiski juttu ei tulnud.
Mihhail Kõlvart jäi pea täiesti kõrvaltvaatajaks-kommenteerijaks.
Vaatajal igav ilmselt ei olnud, saate tempo oli hea, põhiliste küsimuste lõikes said esinumbrite erinevused välja joonistatud.
Clyde Kull, välisvaatleja
Üldmulje saate ülesehitusest ja debatist jäi hea. Saatejuhid suutsid ohjata ja suunata arutelu, Mihhail Kõlvarti katkestamine välja arvatud. Osalejate ettevalmistus ja kodutöö oli korralik, enamus jäi oma teada-tuntud seisukohtade juurde, väideldes nende piires.
Kõige paindlikumalt suutis reageerida ja esineda n-ö väljaspool kasti Urmas Paet. Ettearvatult oli praeguste Euroopa Parlamendi liikmete taustateadmine parem, nende seisukohad sellevõrra ka vabamalt ja ladusamalt esitatud.
Üllatus polnud seegi, et ühehäälselt tauniti ülereguleerimist ja bürokraatiat (olles ise nii osa kui ka osavõtlik selles) ning toetati Ukrainat (Martin Helme nüansierinevustega). Ukraina toetamise reaalsete lahenduste puhul – kust leida raha ja relvi – mindi aga lahku, osalt dogmaatilistel alustel (maksud, laenud).
Urmas Paet sai kõrgeima hinde, kuna suutis kõiki teemasid käsitleda laiemas kontekstis, seda näiteks rohepöörde teemal, mille puhul tõi välja ajaraamid ja protsessid. Ei läinud õnge Reformierakonna sidumisel Ursula van der Leyeni toetamisega, ehkki saatejuht seda korduvalt katsetas.
Margus Tsahkna oli tugev omas vallas, milleks olid Venemaa sanktsioonid, külmutatud varade kasutamine, laienemine, kuid rohepöörde ja Rail Balticu lahendused jäid pealiskaudseks ja sisutuks.
Riho Terras oli oma veenev jätkuval Ukraina toetamisel. Rohepöörde ja julgeoleku vastandamine aga (selline jäi mulje) ei vii lahenduseni ja polariseerib. Tegu on sama medali kahe poolega. Terras kaotas punkti oma tugevuse, kaitsepoliitika vallas, kus kandus teemast kõrvale Saksa ja Hispaania liidrite kritiseerimisega, mis on juba teatud-tuntud tema enda varasematest ütlustest.
Evelyn Sepalt oleks oodanud tugevamat ja veenvamat kliimapoliitika vajaduse ja tõhususe argumenteerimist. Mitmel puhul läks ka mõttelõnga osaliselt kaduma ots. Mitmed argumendid olid head ja veenvad, ta tõi ainukesena esile vajaduse Hiina sõltuvusest vabanemise vajaduse.
Lavly Perling oli ründav. Mis pole paha. Kohati tõi see ka vajalikku teravust debatti. Esinemine oli ka hästi argumenteeritud.
Marina Kaljurand näitas end kogenud spetsialisti ja poliitikuna. Esines veenvalt. Nüüd aga oleks hea tuua juurde ka uusi ideid. Kaljurand kaotas punkti ühehäälsuse kaotamise põhjendamisel, eksis ka Giorgia Meloni Ukraina toetamise eitamisega
Mihhail Kõlvart oli ehk kõige põhjalikum oma vastustes, mida saate ajaraamid ei lubanud alati lõpuni väljendada. Meeldisid sisulised põhjendused rohepöördele, mis kindlasti kõnetasid tema valijaid, samuti Ukraina olukorrale lahenduste pakkumine. Laienemisele vastuseisu põhjendus jäi väga ühepoolseks. Ja ta poleks pidanud laskma end katkestada. See on väitluse esimene reegel: isegi kui katkestatakse, pead oma mõtte lõpuni viima, kasvõi lühidalt.
Martin Helme väidetega võib nõustuda ja mitte, aga rohke negatiivsuse juures jäi vajaka konstruktiivsusest ja lahenduste pakkumisest.
Martin Mölder, politoloog
Üldmulje debatist jäi pigem hea, kuna peeti kinni aegadest ja ei segatud üksteisele väga palju vahele.
Kui millestki jäi puudu, siis ehk võimalusest kandidaatidel joonistada lühidalt ja konkreetselt välja oma üldine visioon Eestist ja Euroopa Liidust. Seisukohtadest üksikutes poliitikavaldkondades on seda mõnel juhul raske kokku panna, eriti siis, kui debateerijad selle nimel ise eriliselt ei pinguta. Kuid lõppkokkuvõttes on just see iga kandidaadi ja erakonna puhul kõige olulisem.
Samal ajal peab tunnistama, et ilmselt ei ole paljudel potentsiaalsetel valijatel soovi ega võimalust taolise debati kogu sisu jälgida.
Sõnumi sisu kõrval on seega väga oluline ka sellega edasi antav mulje. Kas räägitakse üldiselt ja loosungite tasandil või konkreetselt ja koos erinevate näidete ja viidetega võimalikele põhjus-tagajärg seostele; kas proovitakse esitada valijatele mingit suuremat narratiivi või jäävad erinevad vastused fragmentideks; milliseid emotsioone ja kui palju oma sõnade ümber pakitakse; kas ollakse oma võimalike valijate silmis usutav ja kindel või pigem mitte.
Helme jutt oli üldiselt selge, ladus ja konkreetne. Oli näha, et mõned teemad ja seisukohad läksid talle eriti korda ning seetõttu sattus ta sageli oma vastustes hoogu, mis viis tempo väga üles ja ei lasknud jutul lõppeda.
Evelyn Sepp
Kohati oli tema mõttekäike raske jälgida. Jäi mulje, nagu seisukoht, mida taheti edasi anda, jäi poole sõna pealt toppama. Liiga tihti oli raske meelde tuletada, mis täpselt see küsimus oli, millele vastust anti.
Margus Tsahkna
Oma esinemises projitseeris ta küll tahtejõudu, kindlameelsust ja tegutsemistahet, kuid nõudlikumal kuulajal võis jääda ehk õhku rippuma küsimus, et mis on sellise kõrgendatud enesekindluse aluseks. Kohati tuli sisse ka natuke üleolev toon, tuli demagoogilisi torkeid oma oponentide suhtes. Oli näha, et mõni teema ajas ta lausa natuke vihaseks.
Marina Kaljurand
Tema jutt on läbivalt selge ja ladus. Kui vaja siis rahulik ja sõbralik, kui vaja siis ääretult tõsine. Kuni selleni välja, et ta andis oma mõtted edasi toonil, mis jättis mulje, et midagi ääretult tõsist ja tähtsat on kaalul.
Riho Terras
Tema algus oli natuke konarlik ja liiga vaoshoitud, kuid debati käigus ta leidis üha enam oma soone ja oma energia. Kui hoog oli sees, oli tema jutt üldiselt selge, konkreetne ja vajadusel jõuline.
Urmas Paet
Urmas Paeti tugevus ja nõrkus korraga on tema vägagi ladus ja väljapeetud jutt. Selles puuduvad valusamad ja teravamad nurgad, mis endaga kaasa tõmbaksid, kuid samal ajal projitseerib ta teatud rahulikkust ja usaldusväärsust, mis eeldatavasti valijatele ka apelleerib.
Mihhail Kõlvart
Mihhail Kõlvart suudab intervjuudes ja debattides jääda alati väga rahulikuks ning kohati on see tema eelis ja kohati mitte. Antud juhul oli see rahulikkus ja aeglane tempo pigem nõrkuseks, kuna teiste natuke särtsakama ja energilisema jutu taustal jättis ta natuke liiga rahuliku mulje.
Lavly Perling
Tema seisukohad olid üldiselt selged, kuid kohati jäi mulje, et ta sätib sõnu liiga otseselt oma jutu käigus, nagu vastust või seisukohta poleks eelnevalt olemas, vaid see on vaja rääkides välja mõelda. Mõnel juhul läks teemast jõudsalt kõrvale, et rääkida oma asjast või teha mõni teemaväline torge oma konkurentide suunal.
Põim Kama, poliitikavaatleja ja kommunikatsiooniekspert
Esinumbrite debati kolmest põhiteemast – majandus, rohepööre ja julgeolek – näis osalejaid kõige enam käivitavat julgeolek. Majanduse ja rohepöörde küsimustes võttis käivitumine pisut rohkem aega.
Üldmuljena olid nii esinumbrid kui ka nende erakonnad oma positsiooni ja võimalused Euroopa Parlamendi valimistel hästi läbi mõelnud ning vastavalt sellele valiti ka lähenemine debatile, mis teadupärast pakub kasulikku eetriaega ja võimalust oma sõnumeid esitada ka siis, kui koht Euroopa Parlamendis kättesaamatuks jääb.
Kandidaatide valitud agendast tõukusid ka debati peamised silmatorkavad liinid.
Esinumbrid, kes enda võimalusi kuigi kõrgeks ei pea, keskendusid sisepoliitilistele küsimustele ja teineteise ründamisele, nendeks olid Martin Helme EKRE-st ja Margus Tsahkna Eesti 200-st, kes korduvalt tule teineteise vastu sihtisid ja Toompealt alla tulla ei tahtnudki. Helme kinnistas enda ja EKRE rolli automaatpiloodil toimiva pühendunud opositsionäärina, Margus Tsahkna kasutas võimalust valitsuse otsuste ja tegevuste ära märkimiseks.
Parempoolsete esinumbri Lavly Perlingu jaoks olid panused ilmselgelt kõrgemad, mistõttu püüdis ta iga võimaluse maksimaalselt ära kasutada, seda nii programmiliste seisukohtade esitamisel kui ka konkurentide kritiseerimisel.
Tasakaalukama ja ehk mõnevõrra loiuma positsiooni võtsid europarlamendi liikmed ehk MEP-id, kes püüdsid hoida arutelu EL-i kontekstis ja otsest konfrontatsiooni pigem vältida. Neil kolmel – Marina Kaljurannal, Urmas Paetil ja Riho Terrasel – on ühtlasi ka kõige suurem kindlus tagasi valituks osutumise osas, mistõttu püüti pigem üles näidata kogemust ja kompetentsi ning uuesti pitseerida valijate varasemat usaldust, kui uusi vaatenurki lauda tuua või poliitiliste konkurentidega tegeleda.
Kolmest kõige paremini esines Kaljurand, kes hoolimata kampaania lõpusirgest väsimuse märke ei ilmutanud ning suutis suurele osale valijaskonnast keerulistest EL-i poliitikatest rääkida lihtsas ja arusaadavas keeles.
Isamaa esinumber Terras tundis end mugavalt vaid julgeoleku valdkonnas ning püüdis rohkem või vähem edukalt ka teised teemad endale sobivale territooriumile nihutada.
Paeti puhul jäi silma diplomaatiline ebamäärasus ja initsiatiivi puudus, mis kõneleb enda toetuses ja tulemuses piisavalt kindel olemisest, et debatis mitte riske võtta.
Selgelt ebakindlamalt tundsid end Keskerakonna esimees Mihhail Kõlvart ja Roheliste esinumber Evelyn Sepp, kes küll esitasid ettevalmistatud jutupunkte, kuid väitlemist pigem vältisid. Tõsi, ka ettevalmistatud jutupunktide esitamisel sattusid mõlemad kohati segadusse.
Raul Rebane, kommunikatsiooniekspert
Hindasin debatti läbi järgmiste seisukohtade.
- Kas positsioneeriti ennast Euroopa või kohalikuks poliitikuks?
- Kuidas tuntakse Euroopat ja Euroopa Liitu?
- Kas domineeris lahenduste otsimine või teiste kritiseerimine?
- Ettevalmistuse tase ja kodutöö kasutamine debatis.
- Retooriline meisterlikkus ja “oma teemale” minek.
Võrreldes eelmiste eurovalimiste debattidega oli ettevalmistuse tase tõusnud. Pea kõikidel olid kaasas või ajudes faktide ja numbrite tagavara, mida ka kasutati. See oli kahtlemata positiivne. Küll torkas silma, et see ettevalmistus oli tihti liiga pikk ja see sundis esinejaid oma juttu ette vuristama.
Oma teemale minek meetodiga N+1 (vastus küsimusele +1 oma mõte) muutus paraku tihti teise kritiseerimise loendiks ja see kritiseerimine oli reeglina kas kohalikul või Toompea tasemel.
Igal esinejal on oma retoorika stiil ja see torkas ka selgelt silma. Urmas Paet ja Marina Kaljurand kasutasid hästi ära oma kogemuse Euroopa Parlamendist ja korjasid “suure pildi” punktid.
Lavly Perling oli võrreldes varasema ajaga selgelt kogemust ja fakte juurde saanud, kuid vähemalt kolmel korral lisas ta saatejuhtide poolt ette antud teemale teistele terava vastandumise või süüdistuse. Osale võis see meeldida, kõigile mitte.
Mihhail Kõlvart oli korralikult ette valmistatud, paremini kui enamik. Kuna eurovastasuse prioriteet on Martin Helmel, siis valimised näitavad, millist sihtgruppi Kõlvart oma seisukohtade esitamisel silmas pidas. Helme rääkis selgelt ainult oma sihtgrupiga ja kasutas käreda vastandumise meetodit, ta oli kogu debatis kõikidest erinev.
Debatt oli täiesti piisav selleks, et valijad saaksid otsustada, milline otsus teha.
Tõnis Saarts, poliitikateadlane
Lavly Perling
Suutis oma partei (Parempoolsete) peamised sõnumid ning väärtused võrreldes kõigi teiste saatekülalistega ehk kõige selgemalt välja tuua, rõhutas neid peaaegu igas sõnavõtus. Enesekindla ja struktureeritud jutuga, lihtne jälgida ning aru saada, mille eest tema ning tema erakond seisavad. Maksimumpunkte ei saa siiski panna seetõttu, et püüdis saate alguses parteide rahastamise teemat väga ebaõnnestunult siduda rohepöördega, kus mingit loogilist seost ju ei eksisteeri.
Mihhail Kõlvart
Üks kõige argumenteerituma jutuga saatekülalisi. Peaaegu alati, kui Kõlvart rääkis, siis tõi ta oma väite juurde ka tõestuse (andmeid, fakte, näiteid, jne). Kohati jäi aga Keskerakonna teistest eristuv positsioon ja vaade mõnes küsimuses välja joonistamata ja veidi hämaraks.
Helme kõneles selles saates ennekõike just EKRE tuumikvalijaga, korrates üle viimasele mõistetavaid jutupunkte, klišeesid ja kartusi. Argumenteerimisel unustas ta tihtipeale tõsiasja, et argument koosneb väitest ja tõestusest. Tõestuse pool jäi tema kõlavate ja dramaatiliste väidete puhul tihtilugu vaeslapse ossa. Kummalisena kõlas väide, et Viktor Orb?ni Putini-meelsusel pole mingit alust – Ungari arvukad kohtumised Putiniga, isegi peale Ukraina sõja puhkemist, tõestavad ju pigem vastupidist.
Evelyn Sepp
Roheteemadel argumenteeritud jutuga ja oskas sisukalt kaasa rääkida. Muudel teemadel aga ei eristunud ega säranud.
Margus Tsahkna
Laskus kohati, kas otse või kaude Eesti 200 ja enda targa poliitika kiitmisse ja reklaamimisse ning kippus teemast kõrvale kalduma. Seda kõike just saate esimeses pooles. Teises pooles oli sisukam ja püsis küsitud teemade ringis.
Marina Kaljurand
Suutis (Lavly Perlingu kõrval) ehk kõige paremini oma partei (SDE) väärtused ja põhimõtted vaatajani viia. Oskas oma pika kogemuse pealt tuua sisukaid näiteid ja paralleele ükskõik millise teema juurde.
Riho Terras
Terrase sõnumid kippusid olema kuidagi laialivalguvad ja ebalevad just neil teemadel, mida ta hästi ei tunne (näiteks rohepööre). Samal ajal oma “leivanumbri”, julgeolekupoliitika rubriigis esines ta oma tuntud headuses, oli selge ja konkreetne.
Urmas Paet
Terve debati kestel tundus, et Paet, kes on oma edus ja kohas nii kindel, eriti ei pingutanudki. Paratamatult jäi “vana rasva pealt” sõitmise tunne. Paet ei suutnud ka esile tuua, et mille poolest Reformierakonna seisukohad eristuvad teistest ja millised on seal peamised rõhuasetused. Kippus olema pigem reaktiivne, mitte aktiivne pool selles debatis.
Kokkuvõtteks
Kandidaatide üldine tase ja ettevalmistus olid väga head, paremadki kui eelmistel (ja kindlasti üle-eelmistel) valimistel. Teistest hakkasid rohkem silma Perling ja Helme, sest nende seisukohad eristusid laiamast foonist kõige ilmsemalt, seda tänu oma selge väärtusprofiili rõhutamisele, mis on muidugi üksteise suhtes üsna erisuunalised.
