Wim Wenders
Filmielamusena rääkis tõlkija saksa režissööri Wim Wendersi 2023. aasta filmi “Täiuslikud päevad”. Tokyos avalikke tualette puhastavast mehest jutustav film kõnetas Koffi mitmes aspektis.
“Wim Wendersist võib ka üldisemalt rääkida, sest ta on palju filme teinud ja neist mitu on mulle väga korda läinud, aga kõige olulisemad on “Lissaboni lugu” ja “Täiuslikud päevad”. Viimast vaadates tekkis tunne, et kui on võimalik filmiga edasi anda seda, mis asi on zen, siis Wim Wenders on selle filmiga seda suutnud. Mitte midagi ei juhtu. Võib-olla on see siis kuidagi minu natuuris, aga mul on palju selliseid asju, mis on mulle üliväga korda läinud, mida vaatan ikkagi kirglikult, aga nendes ei juhtu eriti midagi,” selgitas Koff.
Sarnase näitena toob Koff Wendersi filmi kõrvale ka Kivirähki romaani “Maailma otsas. “Nagu ta ise ütleb, siis on see raamat headest inimestest. Seal ka õieti nagu midagi ei juhtu. Küllaltki paks raamat, aga kui läbi sai, siis oli selline tunne, et issand – miks see juba lõpeb, ma tahan veel. Natukene samamoodi on “Täiuslike päevadega”, üliaeglane tempo, õieti midagi ei juhtugi, vahepeal tuleb sisse küsimusi traagiline mineviku kohta, aga jälgida, kuidas inimene on suutnud ennast elada sellisesse rütmi, kus ei ole eriti vahet, mis tööd sa teed, sest teed seda ikka nii hästi, kui sa vähegi oskad,” rääkis Koff.
“Iga päev, kui sa uksest välja astud, vaatad üles taevasse ja naeratad, ükskõik, mis sealt taevast siis paistab. See kannab väga kaugele,” tõdes Koff.
“Lissaboni lugu” oli esimene raputav filmikogemus, mida Koff mäletab. Raputus tulenes Koffi sõnul mitme asja kokku langemisest. “Õppisin Tartu Ülikoolis prantsuse keelt ja kirjandust ning meil oli ühel semestril ka sissejuhatus portugali keelde ja kultuuri. Millegipärast armusin sellesse keelde totaalselt. Mulle kohutavalt meeldib selle keele muusika ning ka nende kultuur,” rääkis Koff, kes avastas seejärel enda jaoks ka fado-muusika.
1999–2000 Pariisis õppinud Koff kasutas ära võimalust külastada Pariisis paljusid kinosid. Tol ajal veel suuri kobarkinosid ei olnud ning põhiliselt saigi käia natuke räpastes ja veidi võidunud pisikestes kinodes, kus näidati autorikino.
“Ekraan oli selline taskurätiku suurune, aga sealt võis ikkagi tulla totaalne läbielamine. Siis ma seda “Lissaboni lugu” vaatasingi, mis on samamoodi aeglase tempoga kulgemise lugu. Midagi seal nagu juhtub, aga mulle tundub, et see ei ole nii väga oluline. Filmis läheb üks saksa helirežissöör Lissaboni otsima filmirežissööri, kes palus tal ruttu kohale tulla, et filmi tegema hakata. Kohale jõudes avastab mees, et režissöör on kadunud. Nii et suur osa filmist seisnebki selles, et ta lihtsalt otsib teda taga, longib aeglaselt mööda Lissaboni ringi, suhtleb kohalikega,” rääkis Koff.
Lissabon
Portugali kursustest ülikoolis ja Wendersi filmist areneski Koffis välja soe suhe ka Portugali ning Lissaboniga, mis võib kirjameest nii rahustada kui ka maast üles tõsta. “Kui esimene kord sinna läksin ja lennujaamast välja astudes vaatasin, et paistab väga ere päike, aga kus ta siis on? Avastasin, et ta on üleval kõrgel, kust mina, kes ma ei ole väga palju Eestist välja rännanud, ei osanud teda lihtsalt otsida,” meenutas Koff.
Linna lähedal asuv ookean pakub ka kogemuse, mis lööb suu lahti. “Portugal võib-olla sobib eestlastele päris hästi, sest meil on ka palju hõllandust, palju kummalist nostalgiat, millele on raske näppu peale panna, igatseme midagi ja me täpselt ei tea, mida me täpselt igatseme ja see võib-olla teebki asja ilusaks,” leidis Koff.
Vilsandi
Lissabonist lendab Koff elamustega Vilsandile, kus Koff on kogenud midagi kummalist, kuigi on seal käinud ainult kolm–neli korda. “Läksime sinna eluaegse sõbrannaga Kaia Sisaskiga, ta on ka tõlkija, ja tol ajal oli meie seas veel ka Juhan Saar, Kaia kasuisa. Juhan oli ääretult särav inimene, väga soe ja mitte lihtsalt selles mõttes, et võõrustas lahkesti, vaid võttis inimesi ka oma ellu vastu. Mulle vähemalt tundus, et selle lühikese aja jooksul, mis ma teda enne lahkumist tunda jõudsin, sain ma temaga väga heaks sõbraks,” jagas Koff.
Uus oluline inimene aitas kaasa kummalisele tundele, mis Vilsandil tekkis. “Me olime seal umbes kolm päeva ja kui oli vaja paadi peale minna ja ära sõita, siis tabas mind täiesti müstiline koduigatsuse tunne. Oleksin nagu koju jõudnud ja nüüd mind viiakse siit ära ning ma ei saa aru, miks ma pean siit ära minema,” rääkis tõlkija, kes tundis, nagu oleks tagasi ema üsas.
Kazuo Ishiguro “Lohutu”
“See on väga hästi tõlgitud raamat. Väga paks teos, oma viis–kuussada lehekülge. Paljudele inimestele ei ütle see midagi või tekitab pigem nördimust, et miks ma nii palju aega raiskasin. Seal tekib veidi sarnane küsimus surfajaga, tuleb selle laine peale saada ja kui leiad õige laine üles, siis ta kannab sind kiiresti ja kaugele ja teeb sinuga igasugu lahedaid trikke,” jagas Koff oma elamust Jaapani juurtega briti kirjaniku teosest.
Kuigi “Lohutus” siiski midagi toimub, siis mõjub ta ka mõnes mõttes kulgemisena, sest sündmused ei ole katastroofilised või dramaatilised. “Aga iga asi, mis seal toimub, on hästi kummaline, väga imelik. Kui võimalikult alguse poole saada sellele lainele, et see raamat on kirjutatud nagu unenägu, siis on võimalik sellele pihta saada,” lisas ta.
Samas tõdes tõlkija, et lugemiskogemusele aitaks kaasa, kui kummalised sündmused pakuksid lugejale nalja. “Oleks hea, kui kõik need kummalised, imelikud ja ebamugavad olukorrad hakkaksid naljakatena tunduma. Viibida viis–kuussada lehekülge maailmas, kus kogu aeg on õudselt ebamugav ja piinlik, võibki väga piinav olla,” tõdes Koff.
