Priimägi sõnul oli tänavune võistlusprogramm nõrgem kui möödunud aastatel, kui üldist kvaliteeti vaadata. “Mul on küll tekkinud komme, et ma ei oota kelleltki midagi, nii on palju lihtsam elada, lihtsalt uudishimulikult kõigele läheneda, see on minu arvates võti. Mõni suudab ju ka üllatada, kunagi ei oska ette arvata, mis seisus inimesed oma elu või loomingulise kaarega on, mis impulsi keegi kuskilt on saanud.”
Francis Coppola sai valmis oma igihalja 120 miljonit maksnud filmi “Megalopolis”, mida ta on teinud mitukümmend aastat ja mille ta Priimäe sõnul lõpuks ise pidi kinni maksma. “See film jõudis küll kohale natuke liiga hilja ja ei olnud suurem asi.”
Žürii kolmanda koha sai film “Emilia Perez”, mis ka Priimäele kõige rohkem korda läks. “Osades tekitas jälle paksu pahameelt. Film oli äärmiselt üle vindi igas mõttes. Täielik telenovela melodraama, väga naljakas. Midagi sellist ma küll varem näinud ei olnud.”
Probleemne oli Priimägi jaoks see, et kuldne palmioks läks ameeriklase Sean Bakeri filmile “Anora”. “See on sirgjooneline komöödia, väga jälgitav film, aga mulle isiklikult tekitab probleemi see, kui näidatakse ägedas võtmes oligarhi poega ja ei süüvita sellesse, miks ta Ameerikas redus on. Me ju teame seda põhjust, mis see praegu olla võib. Mina oleksin eelistanud selle asja konteksti panemist, hea venelase stereotüüpi rõhutavat filmi minule isiklikult praegu vaja ei ole. Palmioksaga jõuti Bakerit natuke hilja tunnustama, sest tema eelmised filmid nagu näiteks “Florida projekt”, on paremad olnud. Kui võtta seda nii, et see on tunnustus tema senise karjääri eest, siis sellega olen ma igati nõus.”
Teise koha sai mängufilm “Kõik, mida me valgusena ette kujutame”. “Tegemist on esimese India filmiga Cannes’i võistlusprogrammis üle 30 aasta. Lugu India naiste argipäevast kaasaegses India ühiskonnas rõhuga seksil ja abielul ning kuidas naised saavad hakkama reeglitega selles ühiskonnas.”
Eesti lühimängufilm “Sannapäiv” linastus kolmefilmilises plokis, kus esimene ja kolmas film olid koomilisemad ning kuna “Sannapäiv” on tõsisem, siis sellevõrra juubeldati saalis vähem, sest komöödia jääb alati selles võrdluses peale, aga Priimägi ise pidas seda kõige tugevamaks filmiks sellest plokist. “Film kandideeris ka aasta kõige meeldejäävama gei-motiividega filmi auhinnale, aga kuna selles kategoorias võistlesid koos nii pikad kui lühifilmid, ja lühifilmidel on äärmiselt keeruline pikkadega võistelda, siis seetõttu läks auhind Rumeenia pikale filmile.”
Priimägi sõnul leidis “Sannapäiv” Cannes’ist Prantsuse müügiagendi, kes hakkab filmi üle maailma esindama.
“Aga see on ikkagi eestlaste jaoks väga tähtis aasta, et meil film ikkagi Cannes’is oli, viimati juhtus see ju 2007. aastal,” ütles Priimägi.
