Miks me pimedaks jäime, Ma ei tea, võib-olla millalgi selgub põhjus, Tahad, ma ütlen, mida mina arvan, Ütle, Ma arvan, et me ei jäänudki pimedaks, me oleme pimedad, Pimedad, kes näevad, Pimedad, kes nähes ei näe.1
Ma ei ole 47 aastat iseennast näinud.
Ma ei ole näinud oma naist. Ma ei ole näinud seda linna, kus ma praegu elan. Ma ei ole näinud neid tänavaid ega seda parki, kus me jalutame. Ma ei ole näinud pilvelõhkujaid, elektriautosid, oranže Elroni ronge. Ma ei ole näinud uusi näitlejaid, poliitikuid, noori ettevõtjaid. Ma ei ole kunagi näinud seda kodu, kus ma praegu elan. Ma ei ole kunagi näinud sind.
Ei, valetasin, ma ei ole 48 aastat iseennast näinud.
Aga, Aavo, kas sa mäletad, mis oli viimane asi, mida sa nägid?
Ma mäletan, et ma vaatasin kella, pingil, professori vastuvõtul.
Midagi oli valesti, mingi vari, hall loor oli paar päeva enne seda vasaku silma ette kerkinud. Ma teadsin, et midagi on juhtunud, ma olin kas jälle kukkunud (nii kaotasin parema silma) või tõstnud liiga suuri raskusi.
Kui ma esmaspäeva hommikul rongiga linna jõudsin, olid kõik vagunite külgedel olevad triibud hägused, sirged jutid tundusid kõveratena, kaardus joontena. Ma pidin minema vaksalist silmakliinikusse – sellega sain ma siis veel hakkama.
Professori vastuvõtul oli alati palju inimesi, eriti esmaspäeviti, ja ma pidin ootama, ma ootasin kindlasti vähemalt kolm tundi, kui mitte rohkem, aeg möödus venivalt, sina ütleksid, et somnambuulselt.
Ja siis ühel hetkel ma vaatasin kella ning nägin, et kella asemel on seinal valge laik.
…
Pärast, kui mind juba haiglasse sisse võeti, tuli lumi maha.
Ma ei näinud siis enam peaaegu midagi, aga ma mäletan, et ühel hetkel vaatasin ma välja ja nägin akna taga heledat maastikku, peaaegu eristamatuid kontuure oranžika varjundiga. Ma arvan, et see oli kõige viimane asi, mida ma nägin.
Ja pärast seda jäin ma pimedaks.
Oliver, millal sina pimedaks jäid?
Iseenesest ma ei ole ju pime – ma näen pilvi ja päikest, uusarendusi ja lennukeid, mööduvaid koeri ja trepi viimast astet, kaduvat metsa ning oranže Elroni ronge.
Aga ma taban su küsimuse tuuma.
See ei juhtunud kindlasti ühe hetkega. Ma arvan, et minu pimedus hiilis minusse vargsi, ta ei teinud häält ega näidanud ennast. Ta on aastatega kasvanud, see hall loor on mind endasse mässinud, ma tunnen seda.
Ja tegelikult ma ei tea, kui suur see minu pimedus on. Ma ei tea, kas see ulatub kaugemale minu poole sirutatud peopesast, kaugemale papptopsist, kaugemale pomisevast möödujast või bussipaviljonis magajast, kaugemale annetuskastist või kampaaniast, kaugemale sõbrast, kes vajab abi, või lähedasest, keda pole ammu näinud.
See pimedus, millest ma räägin, on hästi salakaval. Ta näitab ennast alati tagantjärele, alati siis, kui on juba liiga hilja. Ma näen oma pimedust ainult enda mälestustes. Seal ilmutab ta mulle ennast selgelt, igati tajutaval kujul: hommikune hetk tänaval; kuuldud vestluskatke riietusruumis; poole silmaga märgatud juhtum bussis. Ma vaatan tagasi ja näen, kuidas minu pimedus sulgeb mind endasse, kuidas ta ühes või teises hetkes oma halli loori minu silme ette kergitab. Mul on alati tagantjärele väga häbi.
Kas ka sul on häbi olla pime, Aavo? Palun ära vasta.
Aga, Oliver, kas sa mäletad, millal oli viimane kord, kui sa häbi tundsid?
Mõne aja eest kirjutas üks noor helilooja ajalehes, kuidas teda trammipeatuses mõnitati. Sõnadega, mis tegid ja teevad haiget, lausete ja küsimustega, mille võiks keelest kärpida.
Ta kirjeldas inimesi, kes koos temaga trammipeatuses seisid. Ja küsis, kes on need inimesed, kes teise abitust nähes pigem vaikivad, kes tõmbavad enda peale selle halli loori, torkavad ennast ise pimedaks, et jumala eest mittenäha.
Ja kust läheb piir? Kas need, kes täna on pimedad solvava sõna ees, ei märka homme maaslamavat ligimest? Kui kaugele ulatub see nähtamatu pimedus, mida me endas kanname?
Mina ei olnud tookord seal trammipeatuses.
Aga kui ma sellest lugesin, oli mul tunne, nagu ma oleksin seal olnud. Koos oma pimedusega, mis pole üldsegi must, ei-ei, see minu pimedus on hoopis minu saavutuste värvi, minu unistuste ja ambitsioonide värvi, minu hirmude ja kahtluste värvi, minu oskamatuse ja minu nooruse värvi.
…
Ma mäletan, et ma lubasin endale ühel hetkel, et kannan alati rahakotis 5-eurost, juhuks, kui keegi peaks tulema küsima.
Aavo, see raha on ikka veel seal. Tähendab, ma olen ikka veel pime.
Vot… siin me nüüd siis oleme, kaks pimedat trükimustas.
Aavo, viimane küsimus – mis asi on headus?
Jumalasõna ütleb, et armasta oma ligimest nagu iseennast. Ometi on igat inimest pealtnäha raske armastada, me ei kipu seda alati tegema.
Headus ongi hoolivus teise inimese vastu. Tähelepanelikkus, et sa märkad teist enda kõrval, isegi kui üks on natuke viletsam või teistmoodi. Nagu öeldakse – see, mis sul omal kõlbab võtta, sealt ole valmis ka teisega jagama.
Minu jaoks on see otsus.
Seega – otsustavust meile kõigile!
Aitäh sulle, Aavo!
Aitäh sulle, Oliver
Mul on alati silme ees pilt oma esimesest lennuööst Argentiinas; oli pime öö, ainult harvad tuled lagendikul särasid nagu tähed.
Igaüks neist kõneles selles pimeduse ookeanis inimese teadvuse imest. Ühes majas loeti, mõeldi, puistati südant. Teises… võib-olla püüti tungida universumi saladustesse, nähti vaeva, tehes arvutusi Andromeda udukogu kohta. Kolmandas armastati. Üksikud harvad tuled helkisid lagendikul ja igaüks neist nõudis endale toitu. Isegi kõige tagasihoidlikumad – poeedi, õpetaja, puusepa tuled. Aga kui palju oli nende elavate tähtede seas suletud aknaid, kui palju kustunud tähti, kui palju magavaid inimesi…
Hea oleks nendega kohtuda. Peaks proovima ühendust saada mõnega neist tuledest, mis põlevad lagendikul üksteisest kaugel.2
1 José Saramago “Pimedus” – Tallinn: Eesti Raamat, 2007, lk 259. Tõlkinud Mare Vega -Salamanca.
2 Antoine de Saint-Exupéry “Inimeste maa” – Loomingu Raamatukogu, nr 23, 1958, lk 4. Tõlkinud Maria Hange.
