Tallinna kaugemad mereäärsed piirkonnad asustati palju hiljem kui keskaegne linn. Näiteks Meriväljale tuldi elama alles sada aastat tagasi, mil seal hakati krunte välja jagama. Esimestena said sinna maad linlased, kes kasutasid mereäärset kanti suvilana. “Sõjaeelse Eesti ajal võttis kaitseministeerium Sakus inimestelt harjutusvälja rajamiseks maa ära ja andis neile asendusmaa Meriväljal,” ütles tänane Merivälja elanik Jüri Kutsar. “Nõnda hakkas meie asum kerkima.”

Ajalooürikutest võime lugeda, et 21. mail 1924 andis Eesti Vabariik Merivälja seltsi eelkäijale Saku seltsile üle Viimsi mõisast eraldatud 59,40 hektari suuruse maatüki, mille nimeks oli märgitud Merivälja. Seda päeva ongi hakatud pidama Merivälja sünnipäevaks.

Maatükki kirjeldati selle üleandmise järel nõnda: “Umbes kolmandik tervest krundist on lage olnud, praegu aga karjamaana tarvitusel. Umbes kaks kolmandikku on harvema ja tihedama lepa- ja pajuvõsaga kaetud, kohati kasvab umbes 40 kaske 20 kuni 25 aasta vanaduses. Umbes pool kogu pinnast kujutab endast mätlikku, tihedalt suuremate ja väiksemate kividega kaetud maastikku, niiske aluspõhjaga, kus vee ärajooks takistatud maapinna iseloomu tõttu ja sellepärast tihedate veeloikudega kaetud, kuna teine pool maa-alast kuiv mäenõlvak on, langusega mere poole. Maatükk on kõlblik vaid karjamaaks, keskmises väärtuses. Et seda põlluks ehk heinamaaks muuta, on vaja maad kuivendada laialdase torutamise läbi, kõrvaldada kivid, võsa ja mättad. Et see maa-ala on lahti alatistele külmadele edela ja lääne poolt puhuvatele meretuultele ja tormidele, on vajadus kaitsemetsa istutada.”

Töö nagu Vargamäel

See ei olnud just paljulubav iseloomustus, mis tõotas vargamäelikku tööd ja pühendumist neilt, kes hakkasid sinna oma suvemaja või miks ka mitte kodu rajama. Aga eestlasel on juba veres, et niisama ei tule midagi, vaja on kõvasti vaeva näha. Nii alustatigi Merivälja aedlinna rajamise töid. Mõõdeti maatükk, telliti aedlinna plaan, jagati välja krundid ning algas majade ehitus. Kõiki asju korraldati ühiselt. Rajati ka Merivälja sadamasild. Merivälja selts koostas aedlinna heakorra ja tervishoiu ning ehitiste sundmäärused, mis avaldati Riigi Teatajas 1933 aastal.

Merivälja rajamist kirjeldavad Arvo Uukkivi ja Elmar Joosep raamatus “Merivälja lood” nii: “Meriväljat olnuks õigem nimetada Kiviväljaks. Neile, kes siia tulid, tuleks püstitada ausammas. Julge inimene asus ründama kive, mättaid ja lompe, et püstitada perele elamiseks maja….. Ometi nad tulid ja tegid sellest mülkast Tallinna õitseva aedlinna, ühe kaunima, mis praegu on pealinna külje all olemas.”

Merivälja esimese ringi ehitajad olid jõukama keskklassi esindajad, kes eelistasid linnakärale vaikust ja looduslähedust. Valdavalt oli see rassimine seal ikka suvekodu rajamine lisaks linnakorterile. Suures osas oli see ka saja aasta tagune trend ehk moejoone järgimine. Suvekodu rajajal pidi olema suvel rohkesti vaba aega. Nii oligi esmaasukate seas palju näitlejaid, õpetajaid, kunstnikke ning muid vabakutselisi.
Aga ehitama asusid seal ka riigiametnikud, töösturid, kaupmehed, sõjaväelased, laevakaptenid ja teised majanduslikult kindlustatud inimesed. Näitlejad said Meriväljale kodu rajamiseks isegi riigi poolt tagatud soodustingimustel laenu. Seda kasutasid neist päris paljud, nii et Meriväljat nimetati vahel ka näitlejate linnaosaks.

Kujunes kuulsuste kantsiks

“Siin on elanud ja elab praegugi palju kuulsaid inimesi,” tähendas Kutsar. “Paljude kohta ei saa ajalooürikutest eriti palju teada.” Ta tõi näiteks Aarmade perekonna, kes omandas samuti Meriväljale oma krundi. “Kes on tundnud huvi selle pere saatuse vastu, see saab mitmetest raamatutest ja ajaleheartiklitest teada nende kannatustest nõukogude võimu käe läbi,” rääkis Kutsar. “Aga nende seosest Meriväljaga pole kusagil eriti juttu.”

Teame, et punavõim küüditas selle perekonna külmale maale Uurali külje alla Kirovi oblastisse. “Vana August Aarma surigi seal. Kui pere 1957. aastal tagasi tuli, siis oli keegi aktiivne inimene nende krundi peale juba oma maja püsti pannud ja üheksakümnendatel seda maad tagasi ei antud. Nõnda jäid teadmamees Gunnar Aarma, tema poeg Jüri Aarma ja pojapoeg Kiur Aarma oma Merivälja valdusest ilma. See on ainult üks perekond, aga neid, kes minema saadeti, oli palju rohkem kui Aarmade pere. Seda pole ka eriti üldse kajastatud,” nentis Kutsar.

Elav ehitustegevus ja aedlinna areng jätkusid kuni 1940 aastani. Järgnes Vene võimu kehtestamine ja allakäik. “Kõigepealt puudutas võimu üleminek Meriväljat aga sellega, et uus valitsus andis käsu seltsi tegevus lõpetada. Algas kodanikuühiskonna lammutamine. 1944 pidas Merivälja aedlinna heakorra selts oma viimase koosoleku,” rääkis nüüdse Merivälja seltsi eestvedaja Külli Kroon. “Võime vaid ette kujutada, milliste raskustega Merivälja kivisele maale kodud loodi ja kui raske oli neil inimestel näha oma plaanide katkemist. Veel hullem, need inimesed olid sunnitud oma kodudest lõplikult lahkuma või jätma enda elu.”
Kuid on midagi, mida ei suudetud hävitada – see on Merivälja hõng, mis siiski vaikselt edasi hõõgus, põledes kord väiksema, kord suurema leegiga. “Mitmed Merivälja elanikud on kirjeldanud, et nad tundsid seda hõngu eriti tugevalt Merivälja raamatukogus. Sealne eriskummaline lõhn eestiaegse maja trepikojas ei lähe iial meelest. See oli justkui midagi sellest esimesest Meriväljast,” lausus Kroon.

Tänane Merivälja on seega ehitatud kolme üksteisele järgnenud võimu, Vabadussõja järel iseseisvunud Eesti Vabariigi, vene võimu ja sõltumatuse taastanud Eesti ajal. Nii võib Merivälja aedlinna arengus eristada kolme ehitusjärku. Neis ajastutes erineb aga kõik – inimesed, võimalused ja väärtused.
Juba Merivälja 65. aastapäeval valutati südant, et kruntide lõikamine ja asustustiheduse järjepidev suurendamine on mõjunud halvasti aedlinna miljööle. Külg-küljega kokku lükatud majade vahel polnud enam palju ruumi kõrghaljastusel, kõnelemata juurviljamaast. Pargipõõsastes laulnud ööbikud olid kadunud. Kadunud oli ka pargikultuur. Rahulikku ja vaikset paigakest – aedlinna põhitunnust – polnud enam leida.

Merivälja 80. aastapäeval aga kurtsid Merivälja seltsi tollased liikmed, et asumi suurim probleem on kanaliseerimine. Tunti kahetsust, et Merivälja marsuuttakso läks hingusele, kaotati postkontor ja kohaliku kooli laiendamine on jäänud toppama. Leiti, et Merivälja vanem osa tuleb muuta miljööväärtuslikuks piirkonnaks, sest valdavaks on saanud suurte ja sobimatu arhitektuuriga majade ehitus ning kinnistute poolitamine. Veel märgiti, et Pirita üldplaneeringuga on lõpmatuseni venitatud. Paranenud on küll Merivälja elektrivarustus, kuid see on kaasa toonud tänavapilti sobimatud õhukaablid. Kunagi olid Meriväljal ka juuksuriäri, polikliinik, postkontor, mitu poodi, raamatukogu. See kõik on minevik. Sooviti ka, et naabritega rohkem arvestataks ja et oleks rohkem ühistegevusi. Puudub aga koht, kus kokku saada, sest asumis ei ole seltsimaja, kohvikut ega muud ühise käimise kohta.

Viimase rahvaloenduse andmetel oli Meriväljal 2591 elanikku. Elanike keskmine vanus on 44,7 aastat. Enamuse moodustavad eestlased. Meriväljal on 719 eramaja. 43,7% üle 25-aastastest elanikest on magistrikraadiga. Silma paistab, et Meriväljal elavad targad inimesed, aga rahvastik on vananev.
Kroon loodab siiski, et Merivälja elu madalaim punkt on jäänud selja taha. “Hoolimata sellest, et üldplaneeringuga vastu võetud miljööala hoonestustingimusi saab pidada vaid ilukirjanduseks, on Meriväljale rajatud kauneid kodusid ja aedu, piirded on muutunud madalamaks ning inimesed tänaval on hakanud üksteist tervitama,” ütleb ta. “Kanalisatsioon on nüüd olemas, Merivälja kool on saanud laienduse ning rajatud on ka uus lasteaed. Merivälja keskmes on ilus park ning loodetavasti varsti ka kaunis Meriaia haljak. Kuigi teenuseid Meriväljalt endiselt ei saa, on meil õnneks vähemalt pood.”