Näitus koosneb õlimaalidest, väljalõigatud siluettidest ja lühikestest poeetilistest märkmetest. Need moodustavad omamoodi teraapilise basseini, millesse sukelduda. Kunstnik kasutab poeetilise sümbolina vett, et uurida keerukate tunnete kaunist haprust. Eelmisel näitusel kasutas kunstnik elemendina taevast ja nüüd tahtis ta, et taevas ja maa kokku saaksid.

“Vesi kui siis mingi koht, kus kas siis viibida või siis mõelda sellele eemalt vaadates. Ta võib-olla tundus mulle kõnekas element ka praeguses hetkes lihtsalt meie ümber toimuvale ja võib-olla minu jaoks üks selline päästev element, kuidas võiks läbi vee erinevaid mõtteid, olukordi, ärevust kuidagi maandada. Ühest küljest andis see värvile võimalusi ja teisest küljest aitas meid ümbritsevat kirjeldada,” rääkis Kongi.

“Need suured kujundid, mida ta valib, nagu taevas või vesi, nende kaudu on võimalik nii palju rääkida ja iga inimene saab läbi enda kogemuse või elutunnetuse veel leida väga palju erinevaid teid, kuidas tema loomingut mõtestada,” arvas galerist Liina Raus.