Kanniku hinnangul jõudis USA nii vabariiklastele kui ka demokraatidele lõpuks kohale mure sellepärast, et on risk, et Venemaa võib tänavu hilissügisel saavutada rindel arvestatava läbimurde ning muutuda ohtlikuks suurlinnadele nagu Zaporižžja ja Harkiv.
“Lisaks olukord, kus Uraina tsiviiltaristu muutus üha hapramaks ja halvemini kaitstuks, kuna polnud ka õhutõrjerelvastust enam piisavalt. Need asjad kokku oli see tegur, mis mõjutas,” lisas ta.
Kanniku hinnangul võis abipaketi esindajatekojas läbi minemiseks anda kaalu vabariiklaste presidendikandidaat Donald Trump.
“Peame ütlema, et ükskõik, mida Trumpist ei arvata, siiski tõenäoliselt oli tema sõna üsna kaalukas, et see pakett läbi läheks. Selle hetkeni, kuni esindajatekoja vabariiklasest spiiker Mike Johnson kohtus Trumpiga tema Florida kodus, ei olnud kindlaid garantiisid, et see asi läbi läheks. Sealt edasi võttis Johnson üsna kindla positsiooni ja asi sai tehtud. Ja trump ei ole seda otsust siiani ka kuskil kritiseerinud,” selgitas Kannik.
“Arvan, et Johnson tahtis, et ta ei hakkaks tegutsema selle paketi vastu. Ja seda ta tegi, vastu ta tegutsema ei hakanud, Johnson oma tahtmise saavutas,” ütles Kannik.
Seda, kas Trump oleks valmis Ukrainat ka pikemaajaliselt toetama, kui ta peaks presidendiks saama, on Kanniku sõnul keeruline öelda.
“Kui keegi ütleb, et ta teab, mida Trump tegelikult mõtleb Ukrainast, siis see on kindlasti liialdus. Kui püüame mõelda, milline on Trump inimesena, siis ta ei taha kindlasti olla kaotaja ja selles mõttes, isegi kui ta tahab Ukraina suhtes teha mingi kokkuleppe venelastega, siis ta saab väga hästi aru, et seda pole võimalik teha olukorras, kus Vene väed tungivad peale ja Ukraina on kaotuse äärel. Siis kokkulepet ei tule, siis Vladimir Putin ei tee mingit kokkulepet, vaid ta läheb edasi nii kaugele kui saab. Ma arvan, et seda loogikat, n-ö hammas hamba vastu loogikat tajub Trump paremini kui Biden,” rääkis Kannik.
Kriitikute hinnangul annab USA Ukrainale abi täpselt nii palju, et nad sõda ei kaotaks, aga mitte nii palju, et nad võidaks.
“Kahjuks arvan, et selles mõttelaadis on tubli annus loogikat. USA president Joe Biden ja tema administratsioon on olnud äärmiselt ettevaatlik Ukraina toetamisel. Nendel on väga tõsine hirm, et äkki mingis sõja faasis Venemaa võib, kui ta hakkab kaotama päriselt seda, kasutada tuumarelva. Meie siin oleme üsna veendunud, et ameeriklased on allunud venelaste tuumašantaažile ja venelastel tegelikult seda plaani ei ole. Aga 100 protsenti kindlalt me seda väita ka ei saa,” kommenteeris Kannik.
Relvastusest on Kanniku sõnul Ukrainal praegu sõjas kõige rohkem vaja üha laiema tegevusraadiusega raketisüsteeme, lennukeid ja ideaalis ka laevastikku.
“Aga eelkõige ikkagi õhujõud ja raketisüsteemid ja õhutõrjesüsteemid samamoodi. Nendes suur samm edasi oleks see, mis aitaks kokkuvõttes Urainat ka võimaliku võidu poole,” lisas ta.
Ukraina jaoks teeb olukorra keeruliseks ka suurtüki- ja õhutõrjemoona puudus.
“Kui neid kahte asja pole ja kui Venemaal on ülekaal mürskude ja suurtükitule osas, öeldakse, et viis ühele, mõnes rindelõigus isegi 10 ühele, ja kui lisaks Vene pommitajad pääsevad üsna lähedale rindejoonele ja oma hiiglaslikke 1500-kilogrammiseid pomme Ukraina positsioonide pihta lasevad ja täpselt, siis väga raske on neid positsioone hoida ja tuleb jälle taganeda järgmisele positsioonile, sest lihtalt lastakse kõik puruks. Kuni pole neis kahes valdkonnas vasturelvi, on raske.”
Kannik usub, et USA abipaketist peakski esimesena Ukrainasse jõudma suurtükimoon, sest seda on kerge transportida. Sõja dünaamikat võivad tema hinnangul muuta F-16 hävituslennukid, sest suudavad Vene lennukid rindejoonest kaugemale hoida ja viimaste tehtav kahju muutub palju väiksemaks.
