Huumorielamusena rääkis Koikson briti koomikust Eddie Izzardist, kellega laulja puutus esimesena kokku tänu sõbrale, kes talle piraaditud DVD laenas. “Ma polnud kunagi varem püstijalakomöödiat näinud. See köitis mind väga. Olin lapsena ka veidi kloun. Tahtsin teatrit teha ja mulle meeldis teisi naerma ajada. Mingi hetk võttis laulmine üle ja tuli rohkem sirge seljaga ilusti laval olla,” meenutas Koikson.
“Kui ma seda stand-up’i 20. eluaastates nägin, tõi see minus midagi uuesti välja. Keegi lihtsalt räägib mingisugustest ostukeskuste kärudest ja leiab huumorit tühistest asjadest. Lihtsalt lõkerdasin naerda. Mäletan seda ahhaa-momenti, et issand, kui lahe – see inimene oskab seda asja,” rääkis Koikson ning lisas, et talle meeldib huumor, mille pinna all inimestele ka midagi õpetatakse. “Teed nalja küll, aga salaja ka harid neid,” ütles ta.
Tänaseks on Koikson stand–up-maailmast täiesti läbi imbunud. “Praegu vaatan ka neid väga palju. Seda on ka palju rohkem saada ning Eestiski ju tehakse, kuigi eestlasi ma väga palju näinud ei ole. Peangi ütlema, et viimasel ajal ei ma ei kuula eriti podcast‘e ega vaata väga muusikadokumentaale, vaid vaatangi ainult stand-up’i,” selgitas Koikson.
“Äkki see on sellepärast, et mingi hetk tundus, et kõik olid väga tõsised. Meil kodus oli mingil määral huumorit, aga ka nii palju. Oluline on ju olla korralik ja tõsine. Siis sain aru, et huumor on ikkagi nii suur osa tervest elust. Ükskõik, mis siis parajasti ka ei toimuks,” sõnas muusik.
Muusika
Ühe muusikalise elamuse sai Koikson Norras, kui ööbis muusikavahetuse raames ühe kohaliku neiu juures. “Ühel päeval läks ta kooli ja mina sain tema juures olla. Ta ütles, et ma võin ta plaate kuulata. Oli ilus hommik, päike paistis tuppa. Siis panin ühe Dinah Washingtoni plaadi peale. Ei teadnud üldse, kes ta on. Mäletan, et kui ma ta häält kuulsin, siis ma lihtsalt tardusin keset tuba,” selgitas Koikson.
“Mind oli õpetatud, et laulmine on selline ilus ja pehme, nagu kelluke. Aga see naine laulab hoopis niimoodi. Mõtlesin siis, kuidas ta ei karda seda häält teha. Mina võib-olla olen niisugune… Noh, ikka inimesel on hirmud. Proovid ikka käia mingi joone järgi, aga tema häälest kuulsin mahlakat elu, mis ta on elanud. Ta justkui ütles, et see on kõik, mis mul on ja panen kõik praegu siia laua peale,” rääkis laulja.
Kontsert
Koiksonile läks väga korda India muusika kontsert, mida ta New Yorkis kuulis. “See oli ühes korteris, selline privaatkontsert. Üks mees tuli telefoniga, pani juhtme taha ja mingisugune põhi hakkas mängima. Tema kõrval istus üks noorem poiss, kes proovis kõiki meloodiaid, mida härra mängis, lõõtsaga klahvpillil järgi aimata,” rääkis Koikson, keda pani imestama India muusika keerukus.
“Olen kuulnud, et India muusikat õpid sa ikkagi aastakümneid. Neid rütmimustreid ja meloodiamustreid, seda, kuidas nad ühelt noodilt teisele lähevad. Ma olen üritanud seda järgi teha, /…/ aga mu kõrv kohe ei taba seda,” tõdes Koikson.
Kogetud kontserdi juures meeldis Koiksonile, kuidas eeslaulja omale aega võttis. “Teda ei huvitanud, et inimesed mõtlesid, et nüüd võiks juba midagi pihta hakata. Mulle meeldis, et ta võttis aja, et sisse elada, mitte ei mõelnud, et peab ahvi kombel kohe publikut lõbustama hakkama,” selgitas Koikson.
