Just taolised väiketootmised on sattunud viimase aastaga väga suurtesse raskustesse, kõik sisendhinnad on tõusnud, aga lõpptoote hinnatõusu tarbija välja ei kannata. Väikeste kogustega on nõnda raske suurtega konkurentsis püsida.
“Mõistlik mees ju pankrotti ei lähe, et siis pageda ülejäänud elu võlausaldajate eest. Siis on mõistlik koondada ja kokku see asi niimoodi võtta, et midagigi järele ka jääb. Nii palju, kui saab keegi koomale võtta. Meiegi oleme neljandiku jagu võrreldes eelmise aastaga ennast koomale tõmmanud, isegi kolmandiku: meil oli 30 inimest töös, täna on meil 20 inimest töös. Ja me oleme ootel, mis siis nüüd saab,” lausus Saidafarmi peremees Juhan Särgava.
Saidafarmist 50 kilomeetri kaugusel Kehtnas on veiseid märksa rohkem ja piimagi tuleb kaks korda nii palju kui Saidafarmist. Vaatamata kasumlikule piimatootmisele tuli seal sulgeda lihatööstus ja varsti ei saa ka enam mune.
Kehtna Mõisa kanala on juba praegu pooltühi ja viimane muna väljub sealt 12. aprillil. Viimased paar tuhat lindu lähevad müüki kahe nädala pärast, seejärel on kanade kunagine kodu reivijate ja täikade päralt. Piimaveised aitasid juba mõnda aega kahjumlikke kõrvaltegevusi ülal pidada.
“Toime ei tule need tootjad, kes ei ole oma põhitegevusse õigel ajal investeerinud. Meie oleme oma põhitegevusse investeerinud, piimatootmine ja taimekasvatus on efektiivsed ja jätkusuutlikud, kuid kanala ja lihatööstus on väikesed, et antud keerulises konkurentsiolukorras toime tulla. Me ei suuda suurte ja efektiivsete munatootjate ja lihatööstustega konkureerida,” lausus Kehtna Mõisa OÜ juhatuse esimees Siim Riisenberg.
Väiketootjate huvide eest seisva Eestimaa talupidajate keskliidu tegevjuht Kerli Ats kasvatab lihaveiseid ning ütleb otse, et tema Luigeveski talul läheb kehvasti.
“Meil on vaja riske hajutada, see tähendab seda, et me peame mitmekesistama oma tegevust. Ongi küsimus, et kas sa mitmekesistud või siis kasvad kordades-kordades, aga kordades-kordades kasvamine tähendab suuremaid investeeringuid. Selle riski võtmiseks, ma arvan, täna mina valmis küll ei ole,” ütles Ats.
Kordades kasvamine iseloomustab praegu piimandussektorit, kus suuremad tootjad ostavad ellu jäämiseks väiksemaid kokku.
“Kahju on täna vaadata toidupoodides, kus kilepiim maksab 57 senti. Minu arvates piim ei tohiks olla odavam kui vesi. Tootja vaates õige kilepiima hind kauplustes võiks olla sama suur nagu liiter bensiini ehk siis üks euro 70 senti. Aga kahjuks kauba kaupmehed meelitavad odava kilepiimaga tarbijaid poodi, et nad muid kaupu ostaks,” märkis Riisenberg.
Paratamatute majanduslike mõjude kõrval nörritavad põllumehi ka Euroopast tulevad nõuded ja segased toetused, millest on ühel talunikul sageli pea võimatu läbi närida.
“Kogu see seadusandlus, mis on nii hullumeelselt keeruliseks kirjutatud, et sellest kiirel käigul pool tuleks kohe ära visata ja teisest poolest pool tuleb veel ära visata. Peaks oluliselt lihtsamaks minema, nii et inimesel, kes lehma alla läheb või põllule või traktor rooli istub, tal ei pea kummitama terve piiblitäis tõdesid, mille järgi ta peab kündma või külvama või ei tohi minna liiga lähedal jõele või liiga kaugele põõsast,” rääkis Särgava.
Ka talupidajate keskliit oli laua taga, kui Euroopa uus ühtne põllumajanduspoliitika paika sai ja toetusmeetmete üle arutati. Miks ebamõistlikule bürokraatiale vastu ei vaieldud?
“Me ei osanud organisatsioonina siis näha, et millist mõju see tegelikult põllumajandustootjatele siis, kui nad lähevad taotlema, avaldab. Ma võin tuua lihtsa näite, et kui eelmisel programmperioodil maheteraviljakasvataja taotles kolmest meetmest toetust, siis käesoleval (perioodil), eelmisel aastal olid asendunud need kaheksa meetmega,” lausus Ats.
Eesti ei ole siinjuures erand, mida näitavad ka mitu kuud väldanud põllumeeste protestid kõikjal Euroopas. Oma mõju on need juba avaldanud. Euroopa Komisjoni ettepanek vähendada talunike halduskoormust sai sel nädalal liikmesriikide toetuse.
“Need varasemad kokkulepped on kõik praegu avatud. See on minu hinnangul ainulaadne olukord Euroopa Liidus, kus kõige kõrgemal tasandil on öeldud, et me peame nüüd ja kohe midagi tegema, et põllumehi, kes on tänavatel üle Euroopa, ka Eesti põllumehed, kes on äärmiselt keerulises seisus, aidata,” lausus regionaalminister Madis Kallas.
Esmajärjekorras on kavas bürokraatia teha nii lihtsaks kui võimalik. Lisaks kaardistada sektorid, kus on olukord kõige kriitilisem, et suunata sinna rohkem toetusi.
