“Ma usun, et selles aspektis me maailma tipust väga kaugel ei ole, me käime iga-aastastel konverentsidel ja see, mis me teeme, ei ole palju kehvem teave, mis sportlastele läheb,” ütles spordibioloogia dotsent Indrek Rannama ERR-ile. “Eestis ei ole viimasel kümnel aastal olnud vähegi välismaal sõitnud ratturit, kes ei oleks siit laborist läbi käinud.”
Lisaks ratturitele on laborist abi saanud kergejõustiklased ja pallialade esindajad. Universaalsust tippspordis naljalt ei kohta, igale sportlasele tuleb läheneda erinevalt.
“Me aitame tüpiseerida seda sportlast, tema tugevused-nõrkused välja tuua, väga täpselt määratleda, kus on need tsoonid, kus ta peaks tegema, millega ta peaks tegelema ja me jälgime, kuidas hooaja jooksul see asi muutub ja me töötame ka nende treeningandmetega,” ütles Rannama.
Tipptasemel süsteem võimaldab hinnata sportlase seisundit, hapnikutarbimist ja lihaste tööd ning teha selgeks ka võimalike puudujääkide põhjused. Teaduslaborina neil tööst puudust ei ole, kuigi vahel üllatab ka sportlasi, et Eestis on selline lahendus olemas.
