Vesipiip on ühe või mitme haruga suitsetamisseadeldis (piip), milles suitsu jahutatakse vees.

Cyril Elgoodi väitel leiutas vesipiibu suurmogul Akbari õuearst, pärslane Abu'l-Fatḥ Gīlānī (surnud 1588). Samas viitab vesipiibu kasutamisele üks Ahlī Šīrāzī (surnud 1535) nelikvärss, mistõttu peab seadeldis pärinema vähemalt Ṭahmāsp I ajast (1524–1576). Nii võib Abu'l-Fatḥ Gīlānīle omistada vaid Pärsias kasutusel olnud vesipiibu tutvustamise Indias.

Vesipiibu suitsetamine on tänapäeval eriti populaarne Lähis-Idas, kuid levib ka Lõuna- ja Põhja-Ameerikas, Indias, Pakistanis, Euroopas ja Austraalias.